Hobusepea udu
| Hobusepea udu | |
|---|---|
 Ülesvõte Hobusepea udust teleskoobiga Very Large Telescope nähtavas spektriosas. Hobusepea kuju joonistub välja taustal oleva punase helendusega emissioonudu IC 434 ees | |
| Vaatlusandmed | |
| Tähtkuju | Orion |
| Otsetõus | 05h 40m 59,0s |
| Kääne | −02° 27′ 30,0" |
| Kaugus | 1500 ly |
| Tähesuurus | +6,8 |
| Füüsikalised andmed | |
| Diameeter | 7 ly |
| Muud nimed | |
| Barnard 33, LDN 1630, IC 434 | |
Hobusepea udu on Orioni tähtkujus paiknev tume udu.[1]
Hobusepea udu avastas 1888. aastal Šoti astronoom Williamina Fleming ning üks esimesi kirjeldusi pärineb USA astronoomilt Edward Emerson Barnardilt.[2]
Udu asub Orioni vöö idapoolseimast tähest Alnitakist lõunas ning umbes 1500 valgusaasta kaugusel Maast.[2] Hobusepea udu läbimõõt on 3 valgusaastat; ta paistab veerandi Kuu suurusena. Ekvaatorilise asendi tõttu on ta vaadeldav kõigilt asustatud aladelt, kuid väikese heleduse tõttu mitte palja silmaga.
Hobusepea udus on palju erinevaid molekule. Selle mass on 27 Päikese massi.[3][4]
Galerii
[muuda | muuda lähteteksti]
Hobusepea ja Leegi udukogud (vasakul) Orioni tähtkujus. Pildistatud 25. jaanuaril 2022 Tõrvas
Orioni vöö kolm eredat tähte, Hobusepea udukogu vöötähest Alnitakist vasakul all
Lähivõte Hobusepeast
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Horsehead Nebula (Barnard 33)". Constellation Guide. Vaadatud 20. mai 2019.
- 1 2 "Horsehead Nebula: Well-known Object is Hard to Find". Space.com. Vaadatud 20. mai 2019.
- ↑ Marc W. Pound, Bo Reipurth, John Bally. Looking into the Horsehead. – The Astronomical Journal, 2003, kd 125, nr 4, lk 2108–2122.
- ↑ Maryvonne Gerin, Jérôme Pety, Javier R. Goicoechea. The Horsehead nebula, a template source for interstellar physics and chemistry, arXiv:0905.3625
