Surikaat
| Surikaat | |
|---|---|
 Surikaat | |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Imetajad Mammalia |
| Selts |
Kiskjalised Carnivora |
| Sugukond |
Mangustlased Herpestidae |
| Perekond |
Suricata |
| Liik |
Surikaat |
| Binaarne nimetus | |
|
Suricata suricatta Schreber, 1776 | |
 Surikaadi levila | |
| Sünonüümid | |
|
Viverra suricatta Schreber, 1776 | |
Surikaat (Suricata suricatta) on mangustlaste (Herpestidae)[2] sugukonda kuuluv kiskjaline. Ta on surikaatide (Suricata) monotüüpse perekonna esindaja.
Taksonoomia
[muuda | muuda lähteteksti]Alates 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandini on kirjeldatud suur hulk isendeid, kes jagunevad kolme tunnustatud alamliigi vahel:[3]
- Suricata suricatta suricatta (Schreber, 1776) – Lõuna-Namiibia, Lõuna-Botswana ja Lõuna-Aafrika Vabariik;
- Suricata suricatta majoriae (Bradfield, 1936) – Kesk- ja Loode-Namiibia;
- Suricata suricatta iona (Crawford-Cabral, 1971) – Edela-Angola.
Välimus ja kehaehitus
[muuda | muuda lähteteksti]_2012-10-03_16-27-22.JPG)
Surikaat on hõreda ja võrdlemisi sakris karvastikuga uruloom, kelle tüvepikkus on umbes 25–30 cm. Isased surikaadid kaaluvad 626–797 g ja emased 620–969 g.[4] Emasloom muutub domineeriva staatuse omandades isasest silmnähtavalt suuremaks.[4] Surikaadi esijalgadel on pikad ja tugevad küünised, mille pikkus on umbes 15 mm, tagajalgade küünised on aga lühemad, umbes 8 mm pikkused.[4] Tema karvastik on seljal tumedam ja tihedam ning kõhul heledam ja hõredam. Väikesed ümarad kõrvad saab loom kaevamise ajaks sulgeda, et tolm kõrva ei satuks.[4] Emasloomal on kolm paari nisasid.[4]
Levik ja arvukus
[muuda | muuda lähteteksti]Surikaadi levila hõlmab Lõuna-Aafrikat, eelkõige Kalahari kõrbeala Angola, Namiibia, Botswana ja Lõuna-Aafrika Vabariigi territooriumil.
Surikaadid elavad kolooniates kuival või poolkuival avamaastikul, võserikes ja rohumaadel.[4] Nende elupaiga valik sõltub pinnasetüübist, sest nad rajavad elamiseks keerukaid urusüsteeme.[5] Urud koosnevad mitmest ruumist ning neil on mitu sissepääsu, mis on kaevatud maapinna suhtes ligikaudu 40° nurga all.[4][5] Surikaadid võivad kaevata oma urud ise, kuid võivad kasutada ka teiste väikeimetajate rajatud mahajäetud urge. Samuti on teada, et nad võivad tõrjuda teisi liike kasutusel olevatest urgudest välja.[5] Urgudes püsib temperatuur stabiilsem kui väliskeskkonnas, kus päeval on palav ja öösel jahe.[4] Urgude keskmine temperatuur võib olla 13 °C ja isegi nendes levila osades, kus keskmine õhutemperatuur ulatub kuni 43 °C.[5] Surikaadid võivad urge jagada kollamangustide (Cynictis penicillata) ja maasuslikutega (Geosciurus inauris).[4]
Kiskjaliste seltsis teisi kolooniatena elavaid loomaliike ei ole.[viide?] Koloonia koosneb kahest või kolmest peregrupist, kus on kokku umbes 20–30 isendit. Peregrupid konkureerivad omavahel territooriumi pärast. Vahel toimuvad territooriumi piirialadel gruppidevahelised võitlused. Kui üks peregrupp hõivab teise uru, siis tapetakse seal elutsevad pojad.[6]
Koloonia juht tapab madalama staatusega emase pojad.[7]
Eluviis
[muuda | muuda lähteteksti]Surikaatide põhitoidu moodustavad putukad, eriti mardikalised, ämblikulaadsed (ämblikud, skorpionid) ja hulkjalgsed. Mõnikord võivad toidu hulka sattuda sisalikud, maapinnal elavad linnud ning väiksemad maod.[4] Nad püüavad ka hiiri ning võivad toituda linnu- või maomunadest ja taimesibulatest.[8] Surikaadid hangivad toitu oma uru lähedusest.[viide?]
Surikaadid on mangustlased, mistõttu on neil uurijate meelest mürkidele vastupanuvõime parem kui paljudel teistel loomadel. Arvatakse, et mõne mürkmao mürgi vastu võivad nad olla immuunsed. Samas pole immuunsust suudetud täiel määral teaduslikult tõestada. Surikaat võib surma saada, kui teda salvab mürgine skorpion. Seda aitab vältida ainult osav ja välkkiire tegutsemine, mille käigus hammustab surikaat ära skorpioni saba.[9] Paljudel juhtudel astuvad surikaadid mürkmadudele vastu ühtse peregrupina.[4][9]
Surikaadid elavad peregruppides, kuhu võib kuuluda 3–20 looma (suurimasse teadaolevasse gruppi kuulus 49 isendit). Ühe grupi territooriumi keskmine suurus on 5 km2, mille piiresse jääb ligikaudu viis urgu ja tuhatkond kiiret varjumist võimaldavat auku. Iga peregrupp koosneb tavaliselt täiskasvanud isastest ja emastest ning ühe dominantse paari järglastest.[4] Surikaatide peregrupis valitseb matriarhaat.[10] Peregrupp hoolitseb järglaste eest ja võitleb vaenlastega ühiselt.[4] Selleks, et emasel surikaadil jätkuks järglaste toitmiseks piima, peab ta iga päev ise jahti pidama. Sellel ajal hoolitsevad poegade eest teised peregrupi liikmed. Terve päeva toiduta olnud lapsehoidja võib ööpäevaga kaotada kuni 2% oma kehakaalust.[11] Surikaatide eluiga on umbes 12–14 aastat. Teadaolev maksimaalne eluiga oli ühel konkreetsel isendil 20,6 aastat.[10] Surikaadid saavutavad täiskasvanu mõõtmed 18-kuuselt.[11]
Surikaadid on päevase eluviisiga. Öö veedavad nad urgudes. Päeva alustavad tavaliselt uru lähedal ennast iseloomulikus püstiasendis soojendades.[4] Koos tegutsevas peregrupis on ühe looma roll olla valvur, kes jälgib püstises asendis, võimalusel kõrgemale objektile ronides (nt puu otsa), teraselt ümbrust. Vähimagi ohu korral annab valvur sellest valju häälitsusega märku, mille peale kaovad kõik grupi liikmed maa alla.[4]
Surikaatide kõige sagedasemad vaenlased on kuningkotkas (Polemaetus bellicosus), savannikotkas (Aquila rapax) ja šaakal. Lisaks eelmainitule ohustavad neid kapi kobrad (Naja nivea), klounkotkad (Terathopius ecaudatus), kõnnupistrikud (Falco biarmicus) ja suur-laulukullid (Melierax canorus). Täiskasvanud surikaatidele võivad olla ohtlikud ka suuremad kiskjad, nagu lõvi (Panthera leo), tähnikhüään (Crocuta crocuta) ja tumeselg-šaakal (Lupulella mesomelas).[5] Surikaadipoegade suremus on suurim kolme kuni viie nädala vanuselt. Nende suremuse peamised põhjused on alajahtumine ja kisklus.[12] Lisaks võivad surikaadipoegi tappa võõraste peregruppide surikaadid.[4]
Surikaat on hästi taltsutatav ning seepärast peetakse teda Lõuna-Aafrika kodudes sageli koduloomana, et hoida eemal närilisi ja madusid.[13] Surikaadid võivad osutuda põllumeestele kasulikuks, sest nad hävitavad liblikaliste seltsi kuuluvaid taimekahjureid.[4]
Kaitse
[muuda | muuda lähteteksti]IUCN-i punase nimestiku järgi on surikaadi kaitsestaatus soodsas seisundis (LC). CITES-i üheski lisas surikaate ei mainita.[1]
Teadus
[muuda | muuda lähteteksti],_parque_nacional_Makgadikgadi_Pans,_Botsuana,_2018-07-30,_DD_29.jpg)
Üks tuntud surikaatide uurijaid on Briti zooloog ja etoloog Timothy Clutton-Brock, kes algatas 1990. aastate alguses Kalahari surikaadi projekti ("Kalahari Meerkat Project").[14]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 Jordan, N.R. & Do Linh San, E. 2015. Suricata suricatta. The IUCN Red List of Threatened Species 2015: e.T41624A45209377. Accessed on 2025.https://dx.doi.org/10.2305/IUCN.UK.2015-4.RLTS.T41624A45209377.en. Accessed on 17 June 2025.
- ↑ Miljutin, Andrei 2015. Maailma imetajate mitmekesisus. Tallinn: Varrak.
- ↑ Suricata suricatta (Schreber, 1776) in GBIF Secretariat (2023). GBIF Backbone Taxonomy. Checklist dataset https://doi.org/10.15468/39omei accessed via GBIF.org on 2025-06-17.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 Wilson, D.E.; Mittermeier, R.A., toim-d (2009). Handbook of the Mammals of the World. Carnivores. Kd 1. Barcelona: Lynx Edicions. Lk 323-324.
- 1 2 3 4 5 Hill, T (2023). "Suricata suricatta". Animal Diversity Web. Vaadatud 18. juunil 2025.
- ↑ "Kas loomade seas on liigikaaslaste tapmine tavaline?". Lemmik. 19. september 2017. Vaadatud 7. märtsil 2026.
- ↑ "Naised võidavad võimuvõitluse". Imeline Teadus. Vaadatud 30. novembril 2025.
- ↑ "Meerkats possess many fascinating traits". Your African Safari (inglise). Vaadatud 7. märtsil 2026.
- 1 2 Clark, Josh (14. mai 2008). "Are meerkats immune to poison?". HowStuffWorks.com. Vaadatud 25. juunil 2025.
- 1 2 AnAge entry for Suricata suricatta AnAge
- 1 2 Clutton-Brock, Tim (september 2002). "Meerkats. Tall stand". National Geographic: 52-73.
- ↑ Doolan, S.p.; Macdonald, D.w. (1997). "Breeding and juvenile survival among slender-tailed meerkats (Suricatu suricatta) in the south-western Kalahari: ecological and social influences". Journal of Zoology (inglise). 242 (2): 309–327. DOI:10.1111/j.1469-7998.1997.tb05804.x. ISSN 1469-7998.
- ↑ "Meerkat - SANBI" (Ameerika inglise). 20. mai 2018. Vaadatud 7. märtsil 2026.
- ↑ "Kalahari Research Centre". www.meerkatafrica.org. Vaadatud 7. märtsil 2026.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- In pictures: Meerkats of Botswana by wildlife photographer Will Burrard-Lucas Will Burrard-Lucas' pildigalerii surikaatidest
- Josh Clark, Are meerkats immune to poison? animals.howstuffworks.
- Meerkats! Loodusfotograaf Will Burrard-Lucas' video (inglise keeles)
- World's Deadliest - Meerkats Nat Geo Wild video (inglise keeles)
- Surikaadid – kõrbe väikesed valvurid (2008). Režissöör James Honeyborne'i loodusfilmi tutvustus
