Igikelts

Igikelts ehk kirsmaa on kestvalt külmunud maakoore ülemine osa.

Igikelts katab ligi 25% Maa pinnast.

Igikelts tekib seal, kus esineb aasta läbi madal õhutemperatuur ja vähe sademeid. Seega esineb igikelts kontinentaalse kliimaga aladel.

Igikeltsa paksus võib ulatuda paarist meetrist 1500 meetrini. Peale sademete ja õhutemperatuuri sõltub igikeltsa sügavus eeskätt pinnase koostisest ja lõhelisusest. Mida lõhelisem ja jämedateralisem pinnas, seda sügavamale võib ulatuda ka külmumispiir.

Eristatakse lausalist, katkendlikku, saarelist ja merealust igikeltsa. Lausaline igikelts katab ligikaudu 20 miljonit km² Maa pinnast. Saareline igikelts paikneb kas mägedes või lausalise igikeltsa läheduses.

Igikelts võib olla süngeneetiline (tekkinud setete kujunemise ajal) vōi epigeneetiline (tekkinud pärast setete kuhjumist).

Igikelts on reliktne nähtus ehk püsinud vähemalt viimasest jääajast. Selle tõestuseks on mitmed säilinud mammuti jäänused, mis muidu oleksid hävinud.

Jääkatteta igikeltsas võib pealmine kiht ehk aktiivne horisont sulada soojal aastaajal, selle all asuvat pidevalt külmunud kihti nimetatakse passiivseks ehk inertseks horisondiks. Igikeltsa sulamine muudab pinnase ebastabiilseks. Aktiivse horisondi paksus sõltub mitmest tegurist, näiteks geograafilisest laiusest, nõlva ekspositsioonist, õhutemperatuurist ja pinnase soojusjuhtivusest.

Igikeltsal on ka oluline mõju pinnamoele. Ta põhjustab selliseid nähtusi nagu solifluktsioon, defluktsioon, termoabrasioon, pinnase kohrutus, pingo, termokarst, jääkiil, polügonaalpinnas ja palsa.

Igikelts raskendab jõgede põhjaerosiooni, mistõttu on jõed suhteliselt madalad, laiad ja väga meandreerunud.

Vaata ka

• Igilumi
• Igijää