Nõukogude Liit

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit 1922–1991
NSV Liidu lipp NSV Liidu vapp
Nõukogude Liidu territoorium 1991. aastal
Valitsusvorm	föderaalne sotsialistlik liitriik; de facto üheparteiriik kuni 1990. aastani
Pealinn	Moskva
Religioon	riiklik ateism; õigeusk, islam, katoliiklus, protestantism, judaism jt
Pindala	22 402 200 km²
Rahvaarv	286 717 000 (1989) 12,8 in/km² in/km²
Riigikeeled	liiduülene ametlik keel puudus kuni 1990. aastani; vene keel (1990–1991)
Peamised keeled	vene keel ja liiduvabariikide keeled
Valuuta	Nõukogude rubla
Deviis	„Kõigi maade proletaarlased, ühinege!“
Hümn	Nõukogude Liidu hümn (1944–1991); varem „Internatsionaal“

Nõukogude Liit (ametlikult Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit, lühendid NSV Liit ja NSVL; vene keeles Союз Советских Социалистических Республик, Союз ССР ja СССР) oli 30. detsembrist 1922 kuni 26. detsembrini 1991 eksisteerinud Euraasia sotsialistlik liitriik. Pindalaga ligikaudu 22,4 miljonit km² hõlmas see Ida-Euroopat ning suuremat osa Põhja- ja Kesk-Aasiast ja oli oma hilisemal eksisteerimisajal maailma suurim riik. 1989. aasta rahvaloendusel elas NSV Liidus 286,7 miljonit inimest.

NSV Liit kujunes 1917. aasta revolutsioonide, bolševike võimuhaaramise ja sellele järgnenud Venemaa kodusõja tulemusel. 30. detsembril 1922 ühinesid Vene NFSV, Ukraina NSV, Valgevene NSV ja Taga-Kaukaasia SFNV uueks liitriigiks. Põhiseaduse järgi koosnes riik liiduvabariikidest, millele oli muu hulgas ette nähtud õigus liidust välja astuda, kuid tegelik poliitiline ja majanduslik võim koondus suuresti Moskvasse. Kuni 1990. aastani valitses riiki sisuliselt Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei (NLKP); 1977. aasta põhiseaduse artikkel 6 nimetas parteid ühiskonna „juhtivaks ja suunavaks jõuks“.

1920. aastate lõpus koondas Jossif Stalin enda kätte diktaatorliku võimu. Tema ajal viidi läbi kiire industrialiseerimine ja põllumajanduse sunniviisiline kollektiviseerimine, millega kaasnesid suured ühiskondlikud vapustused, 1932.–1933. aasta näljahäda, massirepressioonid, Suur terror ja Gulagi sunnitöölaagrite süsteemi kiire laienemine. 1939. aastal sõlmis NSV Liit Natsi-Saksamaaga Molotovi-Ribbentropi pakti. Teise maailmasõja algfaasis tungis Punaarmee Poolasse, NSV Liit alustas sõda Soome vastu, okupeeris ja annekteeris 1940. aastal Eesti, Läti ja Leedu ning hõivas Rumeenialt Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Balti riikide sunniviisilist inkorporeerimist ei tunnustanud de jure muu hulgas Ameerika Ühendriigid; Eesti, Läti ja Leedu käsitlevad 1991. aastat oma riikliku iseseisvuse taastamisena, mitte uute riikide tekkimisena.

22. juunil 1941 ründas Saksamaa NSV Liitu. Idarindest sai Teise maailmasõja suurim ja ohvriterohkeim sõjatanner; pärast esialgseid katastroofilisi kaotusi peatas NSV Liit Saksa pealetungi, saavutas murrangu Stalingradi ja Kurski lahingutes ning vallutas 1945. aasta kevadel Berliini. NSV Liidu inimkaotusi sõjas hinnatakse ligikaudu 26,6 miljonile inimesele, hõlmates nii sõjaväelasi kui ka tsiviilelanikke. Pärast sõda kujunes NSV Liidust üks kahest maailma peamisest üliriigist ning koos Ameerika Ühendriikidega üks külma sõja keskseid osalisi. Moskva kontrolli või tugeva mõju alla sattus suur osa Kesk- ja Ida-Euroopast; 1955. aastal loodi Varssavi Lepingu Organisatsioon. NSV Liit arendas ulatusliku tuumarelvastuse, kosmoseprogrammi ja ülemaailmse sõjalise-poliitilise võrgustiku.

1980. aastateks aeglustus majanduskasv, süvenesid planeerimissüsteemi ebatõhusus ja tarbekaupade puudujäägid ning sõjaline koormus ja struktuursed probleemid raskendasid majanduse uuendamist. 1985. aastal võimule tulnud Mihhail Gorbatšov käivitas perestroika, glasnosti ja poliitilise demokratiseerimise, kuid reformid ei stabiliseerinud majandust ning vähendasid keskvõimu kontrolli. Liiduvabariikides tugevnesid rahvuslikud ja iseseisvusliikumised. 1991. aasta augustis ebaõnnestunud riigipöördekatse kiirendas liidu lagunemist. Gorbatšov astus 25. detsembril 1991 NSV Liidu presidendi ametist tagasi ning järgmisel päeval tunnistas NSV Liidu Ülemnõukogu Vabariikide Nõukogu liidu eksistentsi lõppenuks. Venemaa Föderatsioon jätkas NSV Liidu liikmesust ÜRO-s ning võttis üle selle ÜRO põhikirjast ja ÜRO peasekretäri deponeeritud mitmepoolsetest lepingutest tulenevad õigused ja kohustused.

Nimetus ja keel

Riigi ametlik eestikeelne nimetus oli „Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit“. Vene keeles oli täisnimetus Союз Советских Социалистических Республик (Sojuz Sovetskih Sotsialistitšeskih Respublik), lühend СССР. Igapäevases kasutuses nimetati riiki Nõukogude Liiduks (vene Советский Союз) ning selle elanikke koondnimetusega „nõukogude inimesed“ või „nõukogude kodanikud“. Sõna „nõukogu“ viitas tööliste, sõdurite ja talupoegade esinduskogudele ehk nõukogudele (vene совет, sovet).

NSV Liidul ei olnud suurema osa eksisteerimisajast liidu tasandil õigusaktiga määratud ainsat riigikeelt. Vene keel oli siiski riigi keskvalitsuse, relvajõudude, suure osa kõrghariduse, teaduse ja vabariikidevahelise suhtluse peamine keel. Alles 24. aprilli 1990. aasta NSV Liidu keeleseadus andis vene keelele sõnaselgelt liidu ametliku keele staatuse, säilitades samal ajal liiduvabariikide õiguse määrata oma riigikeeled.

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Nõukogude Liidu ajalugu

Revolutsioonid ja kodusõda

 Pikemalt artiklis Venemaa kodusõda

1917. aasta Veebruarirevolutsioon kukutas Venemaa keisririigi monarhia. Venemaa Ajutine Valitsus jätkas osalemist Esimeses maailmasõjas ning jagas võimu tööliste ja sõdurite nõukogudega. Sama aasta sügisel haarasid Vladimir Lenini juhitud bolševikud Petrogradis võimu. Uus valitsus sõlmis 1918. aasta märtsis Saksamaa ja tema liitlastega Brest-Litovski rahu, millega Venemaa loobus ajutiselt ulatuslikest läänepoolsetest aladest.

Bolševike võimu vastu puhkes mitme osapoolega kodusõda. Punaarmee võitles valgete vägede, piirkondlike iseseisvusliikumiste, talurahva ülestõusude ja välisriikide ekspeditsioonivägede vastu. Sõjaaegne sõjakommunism tähendas muu hulgas tööstuse laialdast riigistamist, teravilja sundrekvireerimist ja eraettevõtluse tugevat piiramist. Kodusõja, majandusliku kokkuvarisemise, epideemiate ja 1921.–1922. aasta näljahäda järel asendas Lenin sõjakommunismi osaliselt turumehhanisme taastanud uue majanduspoliitikaga (NEP).

1922. aasta NSV Liidu moodustamise deklaratsiooni ja liidulepingu kaas

Nõukogude Liidu moodustamine

1920.–1921. aastal sõlmisid Vene SFNV, Ukraina NSV, Valgevene NSV ja Taga-Kaukaasia SFNV (ühendas Gruusiat, Armeeniat ja Aserbaidžaani) omavahel sõjalis-majanduslikke lepinguid. 1922. aasta veebruaris Moskvas toimunud nõupidamisel otsustati, et Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee delegatsioon on volitatud esindama Venemaad, Ukrainat, Valgevenet, Aserbaidžaani, Armeeniat, Gruusiat, Buhhaarat, Horezmi ja Kaug-Ida Vabariiki (loodud aprillis 1921) rahvusvahelisel Genova konverentsil (aprillis 1922). Selleks lisati delegatsiooni Ukraina, Aserbaidžaani, Gruusia ja Armeenia esindajad. Delegatsioonil oli õigus sõlmida lepinguid kõikide nimel.

Vaieldi selle üle, kas vabariigid peaksid liituma Venemaaga autonoomsete üksustena või moodustama formaalselt võrdsete vabariikide föderatsiooni. Lenini toetatud föderatiivne lahendus jäi peale. 30. detsembril 1922 kiitis esimene üleliiduline nõukogude kongress heaks NSV Liidu moodustamise deklaratsiooni ja lepingu. Asutajateks olid Vene SFNV, Ukraina NSV, Valgevene NSV ja Taga-Kaukaasia SFNV. 1924. aasta NSV Liidu konstitutsioon kinnistas uue liitriigi institutsioonid.

Vladimir Lenin ja Jossif Stalin Gorkis 1922. aasta septembris

Lenini tervis halvenes juba enne liidu moodustamist ja ta suri 21. jaanuaril 1924. Järgnenud võimuvõitluses tõrjus partei peasekretär Jossif Stalin järk-järgult kõrvale Lev Trotski, Grigori Zinovjevi, Lev Kamenevi, Nikolai Buhharini ja teised rivaalid. 1920. aastate lõpuks oli Stalinist saanud riigi domineeriv juht.

Stalinlik ümberkujundamine ja terror

1932.–1933. aasta näljahädast puudutatud alad. Nälg tabas eriti raskelt Ukrainat, Kasahstani, Põhja-Kaukaasiat ja Volga piirkonda.

1928. aastal alanud esimene viisaastakuplaan seadis esikohale rasketööstuse, energeetika, masinaehituse ja kaitsetööstuse kiire laiendamise. Riik suunas investeeringuid uutesse tööstuskeskustesse Uuralites, Siberis, Ukrainas ja mujal. Suured ehitusprojektid, sealhulgas Dnepri hüdroelektrijaam, Magnitogorski metallurgiakombinaat ja uued traktori- ning masinatehased, muutsid majanduse struktuuri. Tööstustoodang ja linnarahvastik kasvasid kiiresti, kuid ametlikud plaaninäitajad olid sageli ebarealistlikud, tarbekaupade tootmine jäi tagaplaanile ning tööjõu mobiliseerimisega kaasnesid rasked sotsiaalsed kulud.

Põllumajanduses käivitas juhtkond 1929. aastast ulatusliku sunniviisilise kollektiviseerimise. Talumajapidamised koondati kolhoosidesse ja sovhoosidesse; niinimetatud kulakute vara konfiskeeriti ning miljoneid inimesi tabasid väljasaatmine, vangistus või muud repressioonid. Sundkollektiviseerimine, teravilja riiklikud kokkuostu- ja rekvireerimisnõuded, põllumajanduse segipaiskumine ning võimude repressiivne poliitika olid kesksed tegurid 1932.–1933. aasta katastroofilises näljahädas, mis tappis NSV Liidu eri piirkondades miljoneid inimesi. Ukrainas tuntakse seda näljahäda Holodomorina; Eesti Riigikogu mõistis 1993. aastal Ukrainas toime pandud kommunistliku genotsiidipoliitika hukka ning Eesti oli esimene riik, mille parlament Holodomori genotsiidina tunnustas.

1930. aastatel ehitas Stalin üles ulatusliku poliitilise terrori süsteemi. 1934. aastal anti siserepressioonides keskne roll NKVD-le. Suure terrori kõrgajal 1936–1938 toimusid näidisprotsessid, massilised arreteerimised, hukkamised ja küüditamised; repressioonid tabasid partei- ja riigiaparaati, Punaarmee ohvitsere, intelligentsi, vaimulikke, talupoegi ja paljusid rahvusgruppe. Miljonid inimesed saadeti Gulagi vangilaagritesse või asumisele. Sunnitööjõudu kasutati kaevandustes, metsanduses ning kanalite, raudteede ja tööstusobjektide rajamisel.

Poliitilise kontrolliga kaasnes kultuuriline ja ideoloogiline ühtlustamine. 1932. aastast reorganiseeriti sõltumatud kunstiorganisatsioonid ning sotsialistlik realism muutus ametlikult soositud esteetiliseks normiks. Trükisõna, teater, film ja hiljem ringhääling allutati tsensuurile. Samal ajal laiendati ulatuslikult üldharidust, tehnilist väljaõpet ja kõrgharidust, mis toetas industrialiseerimist ja vähendas kirjaoskamatust.

Välispoliitika 1920.–1930. aastatel

1920. aastatel püüdis NSV Liit ühtaegu murda diplomaatilisest isolatsioonist ja toetada Kominterni kaudu välisriikide kommunistlikke liikumisi. 1922. aasta Rapallo leping normaliseeris suhted Saksamaaga. 1934. aastal võeti NSV Liit Rahvasteliitu. Natsi-Saksamaa tugevnedes propageeris Moskva mõnda aega kollektiivset julgeolekut ja toetas Hispaania kodusõjas vabariiklasi, kuid 1939. aasta suvel ebaõnnestusid läbirääkimised Suurbritannia ja Prantsusmaaga võimaliku sõjalise liidu üle.

23. augustil 1939 kirjutasid NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop Moskvas alla Saksa-Nõukogude mittekallaletungilepingule ehk Molotovi-Ribbentropi paktile. Salajane lisaprotokoll jagas osa Ida- ja Põhja-Euroopast Saksa ja Nõukogude mõjusfäärideks. 28. septembril sõlmitud Saksa-Nõukogude piiri- ja sõpruslepinguga korrigeeriti Poola jagamisel kujunenud piire ja mõjusfääre.

Molotov kirjutab 28. septembril 1939 alla Saksa-Nõukogude piiri- ja sõpruslepingule. Tema selja taga seisavad Ribbentrop ja Stalin.

Teise maailmasõja algus ja territoriaalne laienemine 1939–1941

1. septembril 1939 ründas Saksamaa Poolat. 17. septembril tungis Punaarmee Poolasse idast. Poola riigi jagamise järel liideti suurem osa NSV Liidu hõivatud aladest Ukraina NSV ja Valgevene NSV-ga; Vilniuse piirkond anti hiljem Leedule. Saksa ja Nõukogude julgeolekuorganid tegid piiratud koostööd okupeeritud Poola kontrollimisel, samal ajal rakendas Nõukogude võim oma hõivatud aladel riigistamist, arreteerimisi ja küüditamisi.

30. novembril 1939 ründas NSV Liit Soomet, alustades Talvesõda. Moskva toetas Terijoel loodud Soome Demokraatliku Vabariigi marionettvalitsust, kuid Soome vastupanu nurjas plaani riiki kiiresti allutada. Rahvasteliit heitis NSV Liidu 14. detsembril 1939 organisatsioonist välja. 12. märtsi 1940 Moskva rahulepinguga loovutas Soome NSV Liidule Karjala kannase ja teisi alasid. Soome Demokraatlikku Vabariiki ei liidetud NSV Liiduga: see lõpetas pärast rahulepet tegevuse. 31. märtsil muudeti Karjala ANSV Karjala-Soome NSV-ks ning sellesse arvati suur osa Soomelt saadud territooriumidest. Karjala-Soome NSV oli liiduvabariik kuni 1956. aastani.

1939. aasta sügisel sundis NSV Liit Eestit, Lätit ja Leedut sõlmima vastastikuse abistamise lepingud nagu baaside leping, mis lubasid riikidesse Nõukogude sõjaväebaasid. 1940. aasta juunis esitas Moskva Balti riikidele ultimaatumid, tõi sisse täiendavad väed ning okupeeris riigid. Nõukogude kontrolli all moodustatud valitsused korraldasid ebavabad valimised, mille järel uued parlamendid taotlesid liitumist NSV Liiduga. Leedu inkorporeeriti 3., Läti 5. ja Eesti 6. augustil 1940. Ameerika Ühendriigid mõistsid 23. juuli Wellesi deklaratsiooniga Balti riikide iseseisvuse hävitamise hukka ega tunnustanud anneksiooni; mittetunnustamispoliitikat järgisid erinevas vormis ka mitmed teised riigid.

Juunis 1940 sundis NSV Liit Rumeeniat loovutama Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Bessaraabia keskosa ühendati osaga senisest Moldaavia ANSV-st ja moodustati Moldaavia NSV; teised vallutatud alad anti Ukraina NSV-le. 1944. aasta oktoobris võeti Nõukogude Liidu koosseisu seni osaliselt tunnustatud ja Moskvast tugevalt sõltunud Tuva Rahvavabariik, millest moodustati Vene NFSV koosseisus Tuva autonoomne oblast.

Saksa-Nõukogude sõda 1941–1945

Jevgeni Haldei tuntud foto Nõukogude lipu heiskamisest Riigipäevahoone kohale Berliinis, 2. mai 1945

Winston Churchill, Franklin D. Roosevelt ja Jossif Stalin Jalta konverentsil 1945. aasta veebruaris

22. juunil 1941 alustas Saksamaa koos liitlastega operatsiooni Barbarossa. Nõukogude juhtkond ja Punaarmee ei suutnud sissetungi esimestel nädalatel tõhusalt tõkestada. Punaarmee kaotas esimestel kuudel tohutuid alasid, isikkoosseisu ja varustust ning miljonid sõdurid langesid vangi. Saksa väed jõudsid Leningradi, Moskva ja Rostovi lähistele. Natsi-Saksamaa pidas vallutussõda ideoloogilise ja rassilise hävitussõjana: okupeeritud Nõukogude territooriumidel mõrvati juute, romasid, partei- ja riigiametnikke ning teisi tsiviilisikuid; nälja, hukkamiste ja ebainimlike tingimuste tõttu suri ka miljoneid Nõukogude sõjavange ja tsiviilelanikke.

NSV Liit evakueeris 1941.–1942. aastal suure hulga tehaseid, töölisi ja seadmeid Uuralitesse, Volga piirkonda, Siberisse ning Kesk-Aasiasse. Sõjamajandus suutis seejärel toota väga suurtes kogustes tanke, suurtükke ja lennukeid. Olulise panuse andis ka Ameerika Ühendriikide Lend-Lease-abi, millest eriti tähtsad olid veoautod, vedurid, alumiinium, sidevahendid, toiduained ja muud logistilised ressursid. Moskva lahing talvel 1941–1942 lõpetas Saksamaa kiire pealetungi pealinnale. Leningradi blokaad kestis 1941. aasta septembrist 1944. aasta jaanuarini ja tõi kaasa massilise tsiviilsuremise.

Sõja strateegiline murrang kujunes 1942.–1943. aasta Stalingradi lahingus, kus Saksa 6. armee kapituleerus. 1943. aasta Kurski lahingu järel läks strateegiline initsiatiiv üha enam Punaarmeele. 1944. aasta operatsioon Bagration purustas suure osa Saksa väegrupist Mitte ning viis Nõukogude väed taas Kesk-Euroopasse. 1944. aastal taastas NSV Liit kontrolli Eesti, Läti ja Leedu üle; Balti riikide seisukohast algas või jätkus Nõukogude okupatsioon.

1945. aasta alguses jõudis Punaarmee Oderi jõeni ning alustas aprillis Berliini lahingut. Berliin kapituleerus 2. mail ja Saksamaa relvajõudude tingimusteta alistumine jõustus Euroopas 8. mail 1945 (Moskva aja järgi oli juba 9. mai). Augustis 1945 kuulutas NSV Liit vastavalt liitlastega kokkulepitule sõja Jaapanile, purustas Mandžuurias Kwantungi armee ning hõivas Lõuna-Sahhalini ja Kuriilid.

Sõda oli NSV Liidu ajaloos enneolematu demograafiline ja materiaalne katastroof. Ligikaudu 26,6 miljonit Nõukogude inimest hukkus; tuhanded linnad ja kümned tuhanded külad said kahjustada või hävisid ning eriti laastatud olid Ukraina, Valgevene, Venemaa lääneosa ja Baltimaad. Sõjaline võit kujunes samal ajal hilisema Nõukogude riikliku identiteedi ja legitimatsiooni üheks keskseks aluseks.

Sõjajärgne stalinism ja külma sõja algus

 Pikemalt artiklis Külm sõda

Sõja lõpuks paiknes Punaarmee suures osas Kesk- ja Ida-Euroopast. Aastatel 1945–1949 kindlustasid kommunistlikud parteid Moskva toel võimu Poolas, Ungaris, Rumeenias, Bulgaarias, Tšehhoslovakkias ja Nõukogude okupatsioonitsoonist moodustatud Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Jugoslaavia ja Albaania kommunistid olid võimule tulnud suuresti oma relvastatud liikumiste toel; Jugoslaavia sattus 1948. aastal Staliniga teravasse konflikti ja jäi Nõukogude blokist väljapoole. Majandusliku koostöö koordineerimiseks loodi 1949. aastal Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN ehk Comecon).

NSV Liit oli 1945. aastal üks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutajaliikmeid ning talle kuulus alaline koht ÜRO Julgeolekunõukogus. Lisaks said eraldi ÜRO asutajaliikmeteks Ukraina NSV ja Valgevene NSV. 1949. aastal katsetas NSV Liit oma esimest aatomipommi, lõpetades Ameerika Ühendriikide tuumamonopoli. Külma sõja vastasseis väljendus Berliini kriisides, relvastumises, propagandas, luuretegevuses ja vastanduvate sõjaliste liitude kujunemises.

Sõjajärgne taastamine eelistas taas rasketööstust ja kaitsesektorit. Samal ajal jätkusid poliitilised repressioonid: toimusid nn Leningradi afäär, ideoloogiline ždanovštšina, kampaaniad „kosmopolitismi“ vastu ja 1952.–1953. aasta nn arstide vandenõu. Lääne-Ukrainas, Baltimaades ja mujal suruti maha relvastatud vastupanu ning korraldati kollektiviseerimist ja massiküüditamisi; Eestis oli suurim sõjajärgne küüditamine 1949. aasta märtsiküüditamine.

NSV Liit toetas 1947. aastal ÜRO Palestiina jagamisplaani ja tunnustas 1948. aasta mais Iisraeli riiki; septembris avati Moskvas Iisraeli diplomaatiline esindus. Nõukogude poliitika kaldus 1950. aastate alguses üha enam araabia riikide toetamisele. 1953. aasta veebruaris katkestatud Nõukogude-Iisraeli diplomaatilised suhted taastati sama aasta juulis pärast Stalini surma. Pikaajaline diplomaatiliste suhete katkestamine toimus pärast 1967. aasta kuuepäevast sõda ning suhted taastati 1991. aasta oktoobris.

Hruštšovi ajajärk 1953–1964

Stalin suri 5. märtsil 1953. Tema järel tekkis kollektiivne juhtkond, milles Lavrenti Beria vahistati ja hukati ning Georgi Malenkovi mõju vähenes. 1950. aastate keskpaigaks tõusis partei juhtivaks tegelaseks Nikita Hruštšov. 1956. aasta veebruaris pidas ta NLKP XX kongressi kinnisel istungil niinimetatud salajase kõne, milles mõistis hukka Stalini isikukultuse, massilised parteipuhastused ja osa varasema terrori kuritegudest. Sellele järgnenud destaliniseerimine tõi kaasa suure hulga vangide vabastamise ja rehabiliteerimise ning mõningase kultuurilise leebumise ehk Hruštšovi sula.

Reformid ei tähendanud üheparteisüsteemist loobumist. 1956. aasta sügisel sekkus Nõukogude armee Ungari ülestõusu mahasurumiseks. Hruštšov püüdis majanduse juhtimist detsentraliseerida piirkondlike rahvamajandusnõukogude kaudu, suurendas elamuehitust ning suunas rohkem ressursse tarbekaupade ja põllumajanduse poole, kuid paljud ümberkorraldused olid heitlikud ja tulemused ebaühtlased. 1954. aastal anti Krimmi oblast Vene NFSV-st Ukraina NSV koosseisu.

Välispoliitikas kuulutas Hruštšov eesmärgiks „rahumeelse kooseksisteerimise“ kapitalistlike riikidega, samal ajal kui tuuma- ja raketirelvastumine jätkus. 1957. aastal saatis NSV Liit orbiidile maailma esimese tehiskaaslase Sputnik 1 ning 1961. aastal sai Juri Gagarinist esimene inimene kosmoses. 1961. aasta Berliini kriis päädis Berliini müüri ehitamisega Saksa DV võimude poolt Nõukogude toetusel. 1962. aasta Kuuba raketikriis viis USA ja NSV Liidu tuumasõja äärele pärast Nõukogude keskmaarakettide salajast paigutamist Kuubale. 1960. aastate alguseks oli süvenenud ka Hiina-Nõukogude lõhe, mis lõhestas rahvusvahelist kommunistlikku liikumist.

1964. aasta oktoobris tagandas NLKP juhtkond Hruštšovi. Partei esimeseks sekretäriks sai Leonid Brežnev ja valitsusjuhiks Aleksei Kossõgin.

Brežnevi ajajärk 1964–1982

USA president John F. Kennedy ja NSV Liidu valitsusjuht Nikita Hruštšov Viinis 1961. aastal. Külma sõja ajal vaheldusid teravad kriisid läbirääkimiste ja pingelõdvendusega.

Brežnevi ajal stabiliseerus partei- ja riigiaparaat pärast Hruštšovi sagedasi ümberkorraldusi. 1965. aasta Kossõgini reform püüdis anda ettevõtetele rohkem otsustusruumi ja kasutada kasumlikkuse näitajaid, kuid reformi ulatus jäi piiratuks. 1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastatel paranes paljude kodanike elatustase, kasvas kodumasinate ja kestvuskaupade levik ning jätkus ulatuslik korteriehitus. Samal ajal kuhjusid majanduse struktuursed probleemid: tootlikkuse kasv aeglustus, innovatsiooni juurutamine oli vaevaline, põllumajandus vajas suuri subsiidiume ja teraviljaimporti ning administratiivne planeerimine tekitas kvaliteedi- ja tarneprobleeme.

1968. aastal püüdis Tšehhoslovakkia kommunistlik juhtkond Praha kevade ajal liberaliseerida poliitilist süsteemi. 20.–21. augustil tungisid Nõukogude Liidu juhitud Varssavi pakti väed Tšehhoslovakkiasse ja lõpetasid reformiprotsessi. Sekkumist põhjendati hiljem Brežnevi doktriiniga, mille kohaselt võis Moskva sekkuda sotsialistliku korra ohustamise korral liitlasriigi siseasjadesse.

1970. aastatel kujunes USA ja NSV Liidu suhetes pingelõdvendus ehk détente. Sõlmiti SALT I lepped ja ballistiliste rakettide vastase kaitse leping (1972), toimus USA-Nõukogude tippkohtumisi ning 1975. aasta Helsingi lõppakt sidus Euroopa julgeoleku küsimused muu hulgas inimõiguste põhimõtetega. NSV Liidu sees tugevnes samal ajal dissidentlik inimõigusliikumine. Tuntud teisitimõtlejate hulka kuulusid Andrei Sahharov, Aleksandr Solženitsõn ja paljud rahvuslike õiguste aktivistid. KGB jälgis, vallandas, vangistas, sundis emigratsiooni või paigutas psühhiaatriaasutustesse režiimi aktiivseid kriitikuid.

1979. aasta detsembris viis NSV Liit väed Afganistani, et toetada kriisis olevat Afganistani kommunistlikku valitsust. Alanud Nõukogude-Afganistani sõda kestis peaaegu kümme aastat, nõudis suuri inim- ja materiaalseid kulusid ning halvendas taas järsult suhteid lääneriikidega. USA Senat jättis SALT II lepingu ratifitseerimata ning võidurelvastumine hoogustus.

Andropov ja Tšernenko 1982–1985

Brežnev suri 10. novembril 1982. Tema järglaseks NLKP peasekretärina sai endine KGB esimees Juri Andropov, kes alustas töö- ja parteidistsipliini kampaaniaid ning katsetas piiratud majanduslikke uuendusi. Andropovi tervis oli halb ja ta suri 1984. aasta veebruaris. Järgnenud Konstantin Tšernenko juhtimisperiood kestis vaid veidi üle aasta. Mõlema lühikese valitsusaja vältel jäid põhiküsimused – majanduse aeglustumine, tehnoloogiline mahajäämus mitmes tsiviilsektoris, Afganistani sõda ja pingeline suhe USA-ga – lahendamata.

Gorbatšov, perestroika ja glasnost 1985–1991

Nõukogude eriüksuslased Afganistanis 1988. aastal. Viimased Nõukogude väed lahkusid Afganistanist 1989. aasta veebruaris.

Tšornobõli katastroofis purunenud 4. reaktor 1986. aastal, mõni kuu pärast õnnetust

Mihhail Gorbatšov valiti NLKP peasekretäriks 11. märtsil 1985. Ta päris aeglustuva majanduse, jäiga haldussüsteemi, ulatusliku sõjalise koormuse ning avalikkuse vähese usalduse ametliku teabe vastu. Gorbatšovi perestroika pidi majandust ja riigijuhtimist ümber korraldama, glasnost laiendama avalikku arutelu ja teabe kättesaadavust ning demokratizatsija tooma poliitikasse senisest konkurentsivõimelisemaid valimisi.

Majandusreformidega anti riigiettevõtetele mõningast iseseisvust, lubati ühisettevõtteid välispartneritega ja 1988. aastast senisest laiemalt kooperatiivset eraettevõtlust. Reformid jäid aga poolele teele: riiklik hinnasüsteem, subsiidiumid, tellimused ja tarneahelad eksisteerisid kõrvuti uute turuelementidega. Tootmis- ja tarneraskused, eelarvepuudujääk, rahapakkumise kasv ja süvenev kaupade nappus muutsid 1980. aastate lõpu majandusolukorra järjest ebastabiilsemaks.

26. aprillil 1986 toimunud Tšornobõli katastroof tõi esile tuumaenergeetika ohutusprobleemid ja riikliku infosüsteemi varjamiskultuuri. Ukraina NSV-s asuva elektrijaama neljas RBMK-reaktor plahvatas ebaõnnestunud madalvõimsuskatse käigus; õhku paiskus suur kogus radioaktiivseid aineid, Prõpjati linn evakueeriti ja hiljem asustati ümber sadu tuhandeid inimesi. Katastroofi käsitlemine kiirendas glasnosti arengut ja kasvatas keskvõimu suhtes kriitikat.

Välispoliitikas rääkis Gorbatšov „uuest mõtlemisest“. 1987. aastal sõlmisid USA ja NSV Liit INF-lepingu, mis kõrvaldas terve klassi maismaal paiknevaid kesk- ja lühimaarakette. Nõukogude vägede väljaviimine Afganistanist lõpetati 1989. aasta veebruaris. Moskva loobus jõuga takistamast Kesk- ja Ida-Euroopa kommunistlike režiimide kokkuvarisemist 1989. aastal ning nõustus 1990. aastal Saksamaa taasühinemisega. 1991. aasta juulis kirjutasid George H. W. Bush ja Gorbatšov alla START I lepingule strateegiliste tuumarelvade vähendamiseks.

1988. aasta põhiseadusmuudatustega loodi NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress, mille 1989. aasta valimistel võis paljudes ringkondades kandideerida mitu inimest. Valimised ei olnud veel täielikult mitmeparteisüsteemsed, kuid tõid parlamenti nähtava opositsioonilise tiiva ja muutsid televisioonis üle kantud kongresside debatid üleliiduliseks poliitiliseks sündmuseks. 1990. aasta märtsis muudeti põhiseaduse artiklit 6, lõpetades NLKP põhiseadusliku võimumonopoli, ning loodi NSV Liidu presidendi amet. Kongress valis Gorbatšovi esimeseks ja ainsaks NSV Liidu presidendiks.

Glasnost võimaldas avalikult käsitleda Stalini terrorit, Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolle, sõjalisi kaotusi, keskkonnakahjusid ja muid varem tsenseeritud teemasid. Ühtlasi tugevnesid rahvuslikud liikumised Balti riikides, Kaukaasias, Ukrainas, Moldovas ja mujal. Armeenlaste ja aserbaidžaanlaste konflikt Mägi-Karabahhi pärast muutus vägivaldseks; 1989. aastal kasutasid Nõukogude väed surmavat jõudu Tbilisis ning 1990. aastal Bakuus. Vabariikide ja liidu keskuse vahel arenes 1990.–1991. aastal nn seaduste sõda, milles vabariigid kuulutasid oma õigusaktid liidu omadest ülimuslikuks.

Balti riikide iseseisvuse taastamine ja NSV Liidu lagunemine

 Pikemalt artiklis Nõukogude Liidu lagunemine

Balti kett 23. augustil 1989. Ligikaudu 600 km pikkune inimkett ühendas Eesti, Läti ja Leedu pealinnad ning nõudis Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärgede likvideerimist.

T-80UD tankid Moskvas 1991. aasta augustiputši ajal

Balti riikides kujunesid 1987.–1988. aastal ulatuslikud rahvaliikumised, mis ühendasid keskkonna-, keele-, ajaloomälu- ja iseseisvusnõuded. 23. augustil 1989 korraldati Molotovi-Ribbentropi pakti 50. aastapäeval Balti kett. Leedu Ülemnõukogu kuulutas 11. märtsil 1990 välja Leedu iseseisva riigi taastamise; Läti ja Eesti liikusid samal kevadel riikliku iseseisvuse taastamise üleminekuperioodi. Moskva püüdis protsessi majandusliku ja poliitilise survega peatada. 1991. aasta jaanuaris hukkus Vilniuses Nõukogude vägede tegevuse tagajärjel 14 tsiviilisikut; ohvreid oli ka Riias. Balti riikide anneksiooni järjepidevalt mitte tunnustanud riikide jaoks ei olnud küsimus uute riikide eraldumises, vaid varem eksisteerinud riikide iseseisvuse taastamises.

17. märtsil 1991 korraldati üheksas liiduvabariigis referendum uuendatud föderatsiooni säilitamise küsimuses. Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Moldova liidu referendumil ei osalenud. Läbirääkimistes töötati välja uus liiduleping, mis oleks muutnud liidu senisest lõdvemaks föderatsiooniks ning pidi allkirjastatama 20. augustil.

19. augustil 1991 kuulutas rühm NSV Liidu tippametnikke välja Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee ja püüdis Gorbatšovi võimult kõrvaldada. Gorbatšov isoleeriti Krimmis Foroses. Moskvas asus vastupanu keskmesse Venemaa NFSV president Boriss Jeltsin, kes esines Venemaa parlamendihoone juures tanki pealt. Riigipöördekatse varises 21. augustiks kokku, sest putšistidel puudus piisav poliitiline ja sõjaline toetus.

Putši ebaõnnestumine murdis NLKP üleliidulise võimu ja kiirendas vabariikide iseseisvumist. Eesti Ülemnõukogu võttis 20. augustil ja Läti Ülemnõukogu 21. augustil vastu otsused riikliku iseseisvuse taastamise kohta; Leedu oli seda teinud juba 1990. aastal. NSV Liidu riiginõukogu tunnustas Eesti, Läti ja Leedu iseseisvust 6. septembril 1991. Teised liiduvabariigid kuulutasid 1991. aasta jooksul samuti välja iseseisvuse; Ukraina 1. detsembri referendumil kinnitas iseseisvusdeklaratsiooni üle 90% hääletanutest.

8. detsembril 1991 kirjutasid Venemaa, Ukraina ja Valgevene juhid alla Belovežje lepingule, milles deklareeriti, et NSV Liit kui rahvusvahelise õiguse subjekt ja geopoliitiline reaalsus on oma eksistentsi lõpetanud, ning asutati Sõltumatute Riikide Ühendus (SRÜ). 21. detsembri Alma-Ata protokolli ja deklaratsiooniga ühines SRÜ-ga veel kaheksa endist liiduvabariiki ning kinnitati liidu institutsioonide lõpetamise suund.

25. detsembril teatas Mihhail Gorbatšov televisioonikõnes oma tagasiastumisest NSV Liidu presidendi ametist. Samal õhtul langetati Kremli kohalt Nõukogude lipp ja heisati Venemaa trikoloor. 26. detsembril võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Vabariikide Nõukogu vastu deklaratsiooni nr 142-Н, millega konstateeriti NSV Liidu kui riigi ja rahvusvahelise õiguse subjekti eksistentsi lõppu.

Riigikord ja poliitiline süsteem

Põhiseaduslik ülesehitus

NSV Liit määratles end põhiseadustes föderaalse sotsialistliku riigina. Liidu ajal kehtis kolm põhiseadust: 1924., 1936. ja 1977. aasta põhiseadus. 1918. aastal vastu võetud põhiseadus oli Vene NFSV, mitte NSV Liidu põhiseadus ning pärines ajast enne liitriigi moodustamist.

1924. aasta süsteemis oli kõrgeimaks võimuorganiks üleliiduline nõukogude kongress; kongresside vahel tegutses NSV Liidu Kesktäitevkomitee. Täidesaatvaks organiks oli NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu. 1936. aasta põhiseadus asendas selle ülesehituse kahekojalise NSV Liidu Ülemnõukoguga, mille kodad olid Liidunõukogu ja Rahvuste Nõukogu. Ülemnõukogu Presiidium täitis istungjärkude vahel paljusid parlamendi ülesandeid ning selle esimeest käsitati protokolliliselt riigipeana. 1946. aastal nimetati Rahvakomissaride Nõukogu ümber NSV Liidu Ministrite Nõukoguks.

1977. aasta põhiseadus loetles ulatuslikult kodanike sotsiaalseid ja poliitilisi õigusi, kuid sidus nende teostamise sotsialistliku süsteemi ja riigi huvidega. Tegelikkuses piirasid sõna-, koosoleku-, usu- ja poliitilise organiseerumise vabadust parteiline monopol, tsensuur ja julgeolekuaparaat. Põhiseaduse artikkel 6 sätestas NLKP juhtrolli. 1990. aasta märtsis muudeti artiklit 6 ning loodi tugevate täidesaatvate volitustega NSV Liidu presidendi amet; Mihhail Gorbatšov jäi selle ameti ainsaks hoidjaks.

Kommunistlik partei ja nomenklatuur

Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei oli suurema osa NSV Liidu ajaloost tegelik poliitilise võimu kese. Parteid nimetati kuni 1925. aastani Venemaa Kommunistlikuks (bolševike) Parteiks, aastatel 1925–1952 Üleliiduliseks Kommunistlikuks (bolševike) Parteiks ning alates 1952. aastast NLKP-ks. Partei organisatsioon lähtus demokraatliku tsentralismi põhimõttest: allorganid olid kõrgemate organite otsustega seotud ning fraktsiooniline organiseerumine oli 1921. aastast keelatud.

Formaalselt oli partei kõrgeim organ kongress, mis valis Keskkomitee. Kongresside vahel koondus otsustamine tegelikult kitsale juhtkonnale: Poliitbüroole (1952–1966 Presiidium), Sekretariaadile ja partei peasekretärile või esimesele sekretärile. Partei kontrollis ametisse nimetamisi niinimetatud nomenklatuuri süsteemi kaudu. Tähtsate ametikohtade täitmine ministeeriumides, ettevõtetes, relvajõududes, ülikoolides, meedias ja ühiskondlikes organisatsioonides sõltus parteiorganite heakskiidust. 1987. aastal oli NLKP-l üle 19 miljoni liikme.

Valimised ja esindusorganid

Enne Gorbatšovi reforme esitati valimistel tavaliselt üks ametlikult heaks kiidetud kandidaat ning poliitiline konkurents väljaspool partei kontrollitud struktuure puudus. Ametlikes valimisliitudes osalesid lisaks kommunistidele parteitud kandidaadid, kuid sõltumatut poliitilist opositsiooni ei lubatud. Ülemnõukogu kogunes tavaliselt lühikesteks istungjärkudeks ning kinnitas üldjuhul parteijuhtkonnas ette valmistatud otsused.

1988.–1989. aasta reformid muutsid seda korda osaliselt. Uues 2250-liikmelises Rahvasaadikute Kongressis oli paljudes ringkondades võimalik valida mitme kandidaadi vahel. 1989. aasta valimised ei olnud veel täielikult mitmeparteivalimised ja umbes 87% valitud saadikutest olid NLKP liikmed või liikmekandidaadid, kuid mitmed juhtivad parteiametnikud said lüüa ning parlamentaarsed debatid muutusid sisuliseks ja avalikuks. Kongress valis enda seast 542-liikmelise alaliselt töötava Ülemnõukogu.

Julgeolekuorganid, repressioonid ja Gulag

Bolševike poliitilise võimu kaitseks loodi detsembris 1917 Tšekaa, mida juhtis Feliks Dzeržinski. Selle järglasteks olid GPU, OGPU, NKVD riikliku julgeoleku struktuurid ning 1954. aastast KGB. Organisatsioonide ülesanded hõlmasid vastuluuret, välisluuret, piirivalvet, riigijuhtide kaitset ja sisepoliitilise opositsiooni jälgimist ning mahasurumist. Stalini ajal omandas julgeolekuaparaat erakordselt ulatusliku karistusvõimu; Suure terrori ajal korraldas NKVD massilisi arreteerimisi, hukkamisi ja küüditamisi.

Gulag oli sunnitöölaagrite administratiivne süsteem, mis kasvas eriti kiiresti 1930. aastatel. Laagrites viibisid nii kriminaalkurjategijad kui ka poliitvangid, usulistel põhjustel represseeritud, sõjavangid ja mitmesuguste kampaaniate ohvrid. Vangide tööjõudu kasutati muu hulgas Valge mere–Läänemere kanali, Moskva–Volga kanali, kaevanduste, metsavarumisettevõtete, raudteede ja tööstusobjektide rajamisel. Pärast Stalini surma vähendati laagrisüsteemi järsult ning suur osa poliitvange vabastati, kuid poliitilise teisitimõtlemise eest vangistamist, sisepagulust ja sundpsühhiaatriat kasutati ka hilisematel aastakümnetel.

Stalini ajal deporteeriti kollektiivse karistuse või julgeolekupoliitika sildi all terveid rahvusrühmi. Nende hulka kuulusid Volga sakslased, tšetšeenid, ingušid, kalmõkid, karatšaid, balkaarid ja krimmitatarlased; massiküüditamisi korraldati ka okupeeritud ja annekteeritud aladel, sealhulgas Eestis, Lätis, Leedus, Lääne-Ukrainas ja Moldovas. Hruštšovi ajal rehabiliteeriti mitu deporteeritud rahvast ja taastati osa nende autonoomiatest, kuid näiteks krimmitatarlaste massiline tagasipöördumine kodumaale sai võimalikuks alles Nõukogude Liidu lõpuperioodil.

Poliitiline juhtkond

NSV Liidus ei olnud kuni 1990. aastani üht ametit, mis kogu riigi ajaloo vältel oleks vastanud presidendi ametile. Tegelik kõrgeim võim tulenes enamasti kommunistliku partei juhtimisest, kuid eri perioodidel ühendasid juhid partei- ja riigiameteid erinevalt. Lenini peamine riigiamet oli Rahvakomissaride Nõukogu esimehe koht. Stalin oli 1922. aastast partei peasekretär ning 1941. aastast ka valitsusjuht. Hruštšov oli partei esimene sekretär ja alates 1958. aastast samaaegselt Ministrite Nõukogu esimees. Brežnev oli partei esimene sekretär, hiljem peasekretär, ning 1977. aastast ka Ülemnõukogu Presiidiumi esimees. Andropov ja Tšernenko järgisid sama hilisbrežnevlikku ametite koondamise mudelit. Gorbatšov oli 1985–1991 partei peasekretär, 1988–1989 Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, 1989–1990 Ülemnõukogu esimees ja 1990–1991 NSV Liidu president.

Territoorium, haldusjaotus ja geograafia

NSV Liidu liiduvabariigid. Liidu koosseis ja vabariikide piirid muutusid riigi ajaloo jooksul korduvalt.

NSV Liit ulatus Läänemerest ja Mustast merest Vaikse ookeanini ning Põhja-Jäämerest Kesk-Aasia, Afganistani, Iraani, Hiina ja Mongoolia piirini. 1980. aastate lõpus oli riigi pindala ligikaudu 22,4 miljonit km², millest umbes kolm neljandikku asus Aasias ja üks neljandik Euroopas. Valdav osa elanikkonnast ja majanduslikust tegevusest koondus siiski Euroopa-ossa. Riigil oli 12 maismaanaabrit: Norra, Soome, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Rumeenia, Türgi, Iraan, Afganistan, Hiina, Mongoolia ja Põhja-Korea; lisaks oli tal merepiir Rootsi, Jaapani ja Ameerika Ühendriikidega.

Maastik oli erakordselt mitmekesine. Euroopa-osa ja Lääne-Siberit iseloomustasid suured tasandikud, mida eraldasid Uurali mäed. Lõunas asusid Kaukaasia, Pamiri ja Tjan-Šani kõrgmäestikud, idas ulatuslikud Siberi mäestikud ja platood. Põhjas valitsesid tundra ja taiga, lõunapoolsetes sisemaapiirkondades stepid ning Kesk-Aasias poolkõrbed ja kõrbed. Suured jõed – sealhulgas Volga, Ob, Jenissei, Leena ja Amuur – olid olulised transpordi, niisutuse ja hüdroenergia seisukohalt. NSV Liidu territooriumil paiknesid ka Baikali järv, Kaspia meri ning suurem osa Araali merest. Kliima ulatus arktilisest kuni subtroopiliseni, kuid suurt osa territooriumist iseloomustasid pikk külm talv, igikelts või põllumajandust piirav vähene sademete hulk.

Riigil olid väga suured loodusvarad: nafta- ja maagaasivarud koondusid muu hulgas Lääne-Siberisse, Volga-Uurali piirkonda, Kaukaasiasse ja Kesk-Aasiasse; kivisütt kaevandati eriti Donbassis, Kuzbassis ja Karaganda basseinis. Samuti leidus suuri rauamaagi, värviliste metallide, fosfaatide, kaaliumsoolade, metsa ja hüdroenergia varusid. Ressursside geograafiline kaugus peamistest asustus- ja tööstuskeskustest muutis raudteed ja torujuhtmed Nõukogude majanduse jaoks strateegiliselt tähtsaks.

Liiduvabariigid

Põhiseaduslikult koosnes NSV Liit liiduvabariikidest. Vabariikidel olid oma põhiseadus, Ülemnõukogu, valitsus ja formaalselt ka õigus liidust välja astuda, kuid kuni Gorbatšovi ajani oli nende tegelik suveräänsus piiratud kommunistliku partei tsentraliseeritud juhtimisega. 1991. aasta lõpul kuulus liitu 15 liiduvabariiki. Aastatel 1940–1956 oli liiduvabariike 16, sest selline staatus oli ka Karjala-Soome NSV-l.

Liiduvabariik 1991. aastal	Pealinn	Riik pärast NSV Liidu lõppu
Vene NFSV	Moskva	Venemaa Föderatsioon
Ukraina NSV	Kiiev	Ukraina
Valgevene NSV	Minsk	Valgevene
Usbeki NSV	Taškent	Usbekistan
Kasahhi NSV	Alma-Ata	Kasahstan
Gruusia NSV	Thbilisi	Gruusia
Aserbaidžaani NSV	Bakuu	Aserbaidžaan
Leedu NSV	Vilnius	Leedu (taastatud vabariik)
Moldaavia NSV	Chișinău	Moldova
Läti NSV	Riia	Läti (taastatud vabariik)
Kirgiisi NSV	Biškek (kuni 1991 Frunze)	Kõrgõzstan
Tadžiki NSV	Dušanbe	Tadžikistan
Armeenia NSV	Jerevan	Armeenia
Turkmeeni NSV	Aşgabat	Türkmenistan
Eesti NSV	Tallinn	Eesti (taastatud vabariik)

Liiduvabariikide sees paiknes arvukalt autonoomseid vabariike, autonoomseid oblasteid, autonoomseid ringkondi, oblasteid ja kraisid. Eriti keerukas oli Vene NFSV territoriaalne ülesehitus. Autonoomia piirid olid sageli seotud rahvuspoliitikaga, kuid autonoomsed üksused ei olnud liiduvabariikidega põhiseaduslikult võrdsed ega omanud liidust väljaastumise õigust.

Territoriaalsed muutused

1920.–1930. aastatel kujundati Kesk-Aasia halduspiire ümber rahvus-territoriaalse piiritlemise käigus. 1924. aastal loodi Usbeki ja Turkmeeni NSV, 1929. aastal eraldati Usbeki NSV-st Tadžiki NSV ning 1936. aastal said Kasahhi ja Kirgiisi autonoomsetest vabariikidest liiduvabariigid. Samal aastal lõpetati Taga-Kaukaasia SFNV ja Armeenia, Aserbaidžaan ning Gruusia muutusid vahetult NSV Liitu kuuluvateks vabariikideks.

Suurimad välispiiri muutused toimusid Teise maailmasõja ajal ja vahetult pärast seda. 1939. aastal Poolalt hõivatud alad jagati peamiselt Ukraina ja Valgevene NSV vahel. 1940. aastal annekteeriti Eesti, Läti ja Leedu ning Rumeenialt võetud Bessaraabia suuremast osast ja Ukraina NSV-sse kuulunud Moldaavia ANSV osast moodustati Moldaavia NSV; Bessaraabia põhja- ja lõunaosa ning Põhja-Bukoviina liideti Ukraina NSV-ga. Talvesõja rahulepinguga Soomelt saadud alad jagati peamiselt Karjala-Soome NSV ja Leningradi oblasti vahel.

Tuva Rahvavabariik inkorporeeriti NSV Liitu 1944. aasta oktoobris ja sellest moodustati Vene NFSV koosseisus Tuva autonoomne oblast; 1961. aastal sai sellest Tuva ANSV. 1945. aastal läks Tšehhoslovakkialt NSV Liidule Taga-Karpaatia, mis liideti Ukraina NSV-ga. Jaapani vastu peetud sõja tulemusel sai NSV Liit Lõuna-Sahhalini ja Kuriili saared; Saksamaa endise Ida-Preisimaa põhjaosast moodustati 1946. aastal Kaliningradi oblast. 1954. aastal anti Krimmi oblast Vene NFSV-st Ukraina NSV-le; see oli NSV Liidu sisene halduspiiri muudatus ega muutnud tol ajal liidu välispiiri.

Rahvastik ja ühiskond

Rahvaarv, linnastumine ja rahvused

1920. ja 1930. aastate näljahädad, repressioonid, küüditamised ja Teise maailmasõja tohutud inimkaotused mõjutasid NSV Liidu demograafilist arengut sügavalt. Sõjajärgsetel kümnenditel rahvaarv taas kasvas, kuid kasvutempo erines piirkonniti märgatavalt. Euroopa-osas langes sündimus varem ja elanikkond vananes kiiremini, samal ajal säilis Kesk-Aasias ja mitmes Kaukaasia piirkonnas kõrgem loomulik iive. 1989. aasta üleliidulisel rahvaloendusel registreeriti 286 717 000 elanikku.

Industrialiseerimine muutis valdavalt maaelulise ühiskonna linnastunud tööstusühiskonnaks. Miljonid inimesed liikusid maapiirkondadest ja väiksematest asulatest uutesse tööstuslinnadesse ning vanadesse linnakeskustesse. Linnade kiire kasv tekitas kroonilise elamispinna puuduse; sõjajärgsetel aastakümnetel ehitati seda leevendama massiliselt standardiseeritud korterelamuid. Hruštšovi ajal rajatud lihtsaid viiekorruselisi maju hakati rahvapäraselt nimetama hruštšovkadeks.

NSV Liit oli rahvuslikult üks maailma mitmekesisemaid riike. 1989. aastal moodustasid venelased ligikaudu 51% elanikkonnast, ukrainlased umbes 15%, usbekid ligi 6% ja valgevenelased umbes 3,5%; ülejäänud elanikkond kuulus enam kui sajasse teise etnilisse ja rahvuslikku rühma. Suuremate hulka kuulusid muu hulgas kasahhid, tatarlased, aserbaidžaanlased, armeenlased, grusiinid, moldovlased, tadžikid, leedulased, türkmeenid, kirgiisid, lätlased ja eestlased.

Rahvuspoliitika ja rahvastiku ümberpaigutamine

1920. aastatel rakendati korenisatsiooni poliitikat, millega edendati paljudes mittevene piirkondades kohalikke keeli ja haridust ning kohalike rahvuste esindajate kaasamist haldusasutustesse. Samal ajal lõi riik rahvuslikke territoriaalüksusi ja standardiseeris paljude rahvaste kirjakeeli. 1930. aastatel muutus poliitika tsentraliseeritumaks: vene keele ja üleliiduliste institutsioonide roll kasvas ning mitme rahvuse eliiti tabasid Stalini puhastused.

Teise maailmasõja eel ja ajal kasutas stalinlik juhtkond massiküüditamist nii annekteeritud alade kontrollimiseks kui ka tervete rahvaste kollektiivseks karistamiseks. Volga sakslased, tšetšeenid, ingušid, kalmõkid, karatšaid, balkaarid, krimmitatarlased ja teised rahvad saadeti sundkorras Siberisse, Kasahstani või Kesk-Aasiasse; küüditamistega kaasnes suur suremus. Samalaadseid massilisi väljasaatmisi korraldati Balti riikides, Lääne-Ukrainas, Lääne-Valgevenes ja Moldovas. Pärast Stalini surma rehabiliteeris Nõukogude juhtkond mitu küüditatud rahvast ja lubas neil naasta, kuid kõigi rühmade õigusi ei taastatud ühesuguses tempos.

Sõjajärgsel ajal soodustasid tööstusprojektid, sõjaväeteenistus, kõrgkoolid ning üleliiduline tööjõu suunamine ulatuslikku vabariikidevahelist rännet. Selle tulemusena tekkisid paljudes liiduvabariikides suured venekeelsed kogukonnad. Nõukogude rahvuspoliitika ühendas seega kaks vastandlikku suunda: vabariikidel ja paljudel autonoomiatel olid territoriaalsed institutsioonid ning ametlikult toetatud rahvuskultuur, kuid poliitiline süsteem, üleliiduline majandus ja vene keele keskne roll soodustasid samal ajal tugevat integratsiooni ja mitmes valdkonnas venestumist.

Keeled

NSV Liidus räägiti sadu keeli mitmest keelkonnast. Vene keel kujunes üleliiduliseks suhtluskeeleks ja oli keskvalitsuse, relvajõudude ning suure osa teaduse ja tehnilise kõrghariduse töökeel. Liiduvabariikide koolides, kultuuris ja asjaajamises kasutati erineval määral ka vabariikide põhirahvuste keeli. Keelepoliitika erines ajajärguti ja piirkonniti: 1920. aastate kohalike keelte aktiivsele edendamisele järgnes vene keele rolli kasv, eriti alates 1930. aastate lõpust. Vene keele õpe muudeti mittevene koolides kohustuslikuks 1938. aastal. Liiduülese ametliku keele staatuse sai vene keel õigusaktis alles 1990. aastal.

Religioon ja riiklik ateism

Nõukogude riik lähtus marksistlik-leninlikust ateismist ning eraldas usuorganisatsioonid riigist ja koolist. 1920.–1930. aastatel konfiskeeriti kirikuvara, suleti või hävitati suur hulk pühakodasid ning vaimulikke ja aktiivseid usklikke represseeriti. Eriti rängaks muutus usuvastane kampaania Stalini suure terrori ajal. Teise maailmasõja ajal leevendas Stalin survet Vene Õigeusu Kirikule ning 1943. aastal lubati taastada Moskva patriarhaat, kuid usuühendused jäid range riikliku kontrolli alla.

Hruštšovi ajal toimus uus ulatuslik usuvastane kampaania; Brežnevi perioodil oli poliitika mõnevõrra stabiilsem, kuid avalik usuelu jäi piiratud ja julgeolekuorganite jälgimise alla. Õigeusu kõrval säilisid islam Kesk-Aasias, Volga-Uurali piirkonnas ja Kaukaasias, katoliiklus eriti Leedus ja Lääne-Ukrainas, protestantlikud kogudused, Armeenia Apostlik Kirik, Gruusia Õigeusu Kirik ning juudi usukogukonnad. Palju religioosset tegevust toimus väljaspool ametlikult registreeritud kogudusi. Gorbatšovi glasnosti ajal hakati usuvabadust märgatavalt laiendama; 1988. aastal tähistati avalikult Kiievi-Vene ristiusustamise tuhandendat aastapäeva.

Haridus, tervishoid ja sotsiaalpoliitika

Nõukogude riik ehitas üles tsentraliseeritud ja suuresti tasuta haridussüsteemi, mis hõlmas üldhariduskoole, kutse- ja tehnikakoole ning kõrgkoole. Õppekavad olid standardiseeritud ja ideoloogiliselt kontrollitud, kuid eriti suurt rõhku pandi matemaatikale, loodusteadustele, inseneriõppele ja tehnilistele erialadele. Ametliku statistika järgi oli 1979. aastal 9–49-aastaste kirjaoskus 99,8%. 1980. aastate lõpus õppis ülikoolides ja teistes kõrgkoolides üle viie miljoni inimese.

Tervishoid põhines riiklikul, elanikkonnale tasuta teenuseid pakkunud nn Semashko süsteemil. Nõukogude perioodi esimestel aastakümnetel paranesid nakkushaiguste kontroll, emade ja laste tervishoid ning arstiabi geograafiline kättesaadavus märgatavalt. Hiljem ilmnesid süsteemis aga kroonilised puudused: haiglate ja seadmete kvaliteet oli ebaühtlane, ravimite ning kaasaegse tehnika kättesaadavus piiratud ning 1970.–1980. aastatel stagneerusid või halvenesid mitmed tervisenäitajad; muu hulgas kasvas meeste suremus ja pidurdus eeldatava eluea tõus.

Põhiseadus ja tööõigus kuulutasid naiste ja meeste võrdsust ning naised osalesid väga suurel määral palgatöös ja hariduses. Riik lõi lasteaedade, rasedus- ja sünnituspuhkuse ning muude sotsiaalteenuste süsteemi. Praktikas jäi koduse tasustamata töö koormus valdavalt naiste kanda ning naised olid partei ja riigi kõrgeimas juhtkonnas tugevalt alaesindatud. Sotsiaalpoliitika tagas tööhõive, pensionid ja subsideeritud põhiteenused, kuid teenuste kvaliteet ja kaupade kättesaadavus erinesid piirkonniti märkimisväärselt.

Majandus

NSV Liidu peamised nafta- ja gaasimaardlad ning torujuhtmed 1982. aastal

NSV Liidu majandus põhines valdavalt tootmisvahendite riiklikul omandil ja tsentraliseeritud planeerimisel. Eraomand tootmisvahenditele oli pärast NEP-i lõppu rangelt piiratud; põllumajanduses eksisteeris riikliku omandi kõrval kollektiivne omand ning elanikel lubati pidada väikseid isiklikke aiamaid ja müüa osa toodangust turgudel. Hindade, investeeringute, põhiliste tootmismahtude ja suure osa ressursside jaotamise üle otsustasid riiklikud asutused, mitte vabalt kujunev turg.

Kõrgemad poliitilised eesmärgid tõlgiti plaaninäitajateks Gosplanis ehk NSV Liidu Riiklikus Plaanikomitees. Ministeeriumid ja vabariiklikud planeerimisorganid jagasid ettevõtetele tootmisülesandeid, toorainet, tööjõu- ja palgafonde ning investeeringuid. Süsteem võimaldas ressursse kiiresti koondada suurprojektidele, rasketööstusele ja kaitsetööstusele, kuid tekitas ka püsivaid stiimuleid täita kvantitatiivseid plaane kvaliteedi, sortimendi ja kulutõhususe arvelt. Administratiivselt määratud hinnad ei väljendanud sageli nappust ning ettevõtted eelistasid varuda sisendeid, mistõttu tarneahelates tekkisid korduvad puudujäägid.

Uus majanduspoliitika

1921. aastal võeti sõjakommunismi asemel kasutusele uus majanduspoliitika (NEP). Teravilja sundrekvireerimine asendati maksuga, talupoegadel lubati ülejääki turul müüa ning väikeettevõtlus ja erakaubandus taastusid osaliselt. Riik säilitas siiski kontrolli panganduse, väliskaubanduse, transpordi ja suurettevõtete üle. Rahareform stabiliseeris valuutat ning 1920. aastate keskpaigaks oli sõjas laastatud majandus suurel määral taastunud. Alates 1928. aastast asendati NEP kiire industrialiseerimise ja põllumajanduse kollektiviseerimise poliitikaga.

Viisaastakuplaanid ja industrialiseerimine

Esimene viisaastakuplaan algas 1928. aastal. Riik seadis esikohale söe, terase, elektrienergia, masinaehituse, keemiatööstuse ja sõjaliselt olulise tootmise. Uued tööstuskeskused rajati muu hulgas Uuralitesse, Kuzbassi ja Siberisse; tohutud hüdroelektri-, metallurgia- ja masinaehitusprojektid muutsid NSV Liidu mõne aastakümnega suureks tööstusriigiks. Investeeringute osakaal oli kõrge ning tarbimine allutati kapitalimahutuste vajadustele. Tööjõu liikuvust ja distsipliini reguleeriti administratiivselt ning vangide sunnitööd kasutati mitmes suures infrastruktuuri- ja kaevandusprojektis.

Teise maailmasõja ajal evakueeriti Saksamaa pealetungi eest itta üle tuhande suure tööstusettevõtte koos seadmete ja tööjõuga. Uuralite, Volga piirkonna, Siberi ja Kesk-Aasia sõjatööstus kasvas kiiresti ning aitas varustada Punaarmeed tankide, suurtükkide, lennukite ja laskemoonaga. Sõjajärgne neljas viisaastakuplaan keskendus purustatud tööstuse, raudteede ja linnade taastamisele. 1950.–1960. aastatel jätkus suurte energiakomplekside, metallurgia, keemia- ja masinaehituse kasv ning arendati tuuma- ja kosmosetööstust.

Põllumajandus

1929. aastast viidi valdav osa talumajapidamistest sunniviisiliselt kolhoosidesse ja riiklikesse sovhoosidesse. Kollektiviseerimisega kaasnes loomade massiline tapmine, tootmise segipaiskumine, „kulakuteks“ kuulutatud talupoegade sundvõõrandamine ja küüditamine ning 1932.–1933. aasta näljahäda. Hiljem mehhaniseeriti põllumajandust ulatuslikult ning riik investeeris traktoritesse, kombainidesse, väetistesse ja niisutusse, kuid saagikus ning tootlikkus jäid paljudes valdkondades võrreldes tööstusriikidega madalaks.

Hruštšovi ajal laiendati Kasahstanis ja Siberis uudismaade ülesharimist. Esimesed saagid olid suured, kuid mullastiku erosioon, ilmastik ja ebapiisav infrastruktuur piirasid pikaajalist tulemust. Brežnevi ajal suunati põllumajandusse üha rohkem investeeringuid ja tõsteti kokkuostuhindu. Sellegipoolest pidi NSV Liit alates 1970. aastatest regulaarselt importima suures koguses teravilja ja loomasööta. Isiklikud aiamaad ja talumajapidamised moodustasid vaid väikese osa põllumajandusmaast, kuid andsid ebaproportsionaalselt suure osa mitmest toiduaineliigist.

Energeetika ja väliskaubandus

NSV Liit oli maailma üks suuremaid nafta, maagaasi, kivisöe ja elektrienergia tootjaid. 1960.–1980. aastatel nihkus nafta- ja gaasitootmise raskuskese üha enam Lääne-Siberisse. Rajati tuhandeid kilomeetreid torujuhtmeid, mis ühendasid Siberi maardlaid Euroopa-osa tööstuskeskuste ja eksporditurgudega. Nafta ja gaasi eksport tõi riigile olulist konverteeritava valuuta tulu, eriti pärast 1970. aastate maailmaturu hinnatõusu.

Väliskaubandust juhtis riik ning rubla ei olnud tavakorras vabalt konverteeritav. Suur osa kaubavahetusest toimus Vastastikuse Majandusabi Nõukogu (VMN ehk Comecon) liikmesriikidega arveldusmehhanismide kaudu. NSV Liit eksportis liitlastele energiat, toorainet ja tööstusseadmeid ning importis masinaid ja tarbekaupu. Lääneriikidega kauplemisel moodustasid tähtsa osa energia- ja tooraineeksport ning teravilja, tehnoloogia ja seadmete import. 1980. aastatel kasvas kaubandus ka Lääne-Euroopa riikidega, kuid kõrgtehnoloogia impordile seadsid piiranguid külma sõja aegsed ekspordikontrollid.

Elatustase, tarbimine ja puudujäägid

Nõukogude süsteem tagas ametliku täistööhõive ning subsideeris eluaset, ühistransporti, põhitoiduaineid, haridust ja tervishoidu. Sõjajärgsetel aastakümnetel kasvas kodumajapidamiste käsutuses olevate televiisorite, külmikute, pesumasinate ja teiste kestvuskaupade arv ning miljonid pered kolisid kommunaalkorteritest eraldi korteritesse. Võrreldes rasketööstuse ja kaitsega oli tarbekaupade sektor siiski püsivalt madalama prioriteediga.

Administratiivselt madalal hoitud hinnad koos piiratud pakkumisega tekitasid paljude kaupade puhul järjekordi, mitteametlikke ostuvõrgustikke ja musta turgu. Defitsiit ei olnud kõigis piirkondades ega kõigil kümnenditel ühesugune: Moskva, Leningrad ja teatud erivarustusega linnad olid sageli paremini varustatud kui perifeeria. Kaupade kvaliteet ja sortiment olid lääneriikidega võrreldes piiratud ning teenindussektor jäi suhteliselt väikeseks. Mitteametlik majandus – erateenused, vahetuskaubandus, tutvuste kasutamine (vene blat) ja keelatud eraettevõtlus – täiendas ametlikku jaotussüsteemi.

Majanduskasvu aeglustumine ja perestroika

Pärast sõjajärgseid kiire kasvu aastakümneid hakkas majanduskasv 1970. aastatel aeglustuma. Varasem „ekstensiivne“ kasv oli tuginenud uue tööjõu, tooraine ja kapitali järjest suuremale kasutamisele; demograafilised muutused ja kergesti kättesaadavate ressursside ammendumine muutsid selle mudeli vähem tõhusaks. Tootlikkuse ja tehnoloogilise uuendamise probleemid, ministeeriumide jäigad huvid, nõrgad kvaliteedistiimulid ja põllumajanduse kulukus muutusid üha nähtavamaks.

Gorbatšovi ajal püüti süsteemi muuta 1987. aasta riigiettevõtte seaduse, välisriikidega ühisettevõtete ja 1988. aasta kooperatiiviseadusega. Ettevõtetele anti rohkem otsustusõigust ning lubati varasemast märksa ulatuslikumat era- ja kooperatiivset tegevust. Reformid ei loonud siiski terviklikku turumajandust: reguleeritud hinnad, riiklikud tellimused ja vanad tarnevõrgud eksisteerisid kõrvuti uute stiimulitega. 1990.–1991. aastaks süvenesid kaupade puudus, eelarve- ja rahandustasakaalutus ning vabariikidevaheliste tarnete katkemine, mis omakorda nõrgestas liidukeskust.

Kaitsekulutuste mõõtmise probleem

Kaitsetööstus ja relvajõud said kogu külma sõja vältel väga suure osa teadus-, tööstus- ja investeerimisressurssidest. Täpset sõjaliste kulutuste osakaalu Nõukogude majanduses on siiski keeruline määrata: ametlik eelarverida ei hõlmanud kõiki sõjalisi programme, hinnad ei olnud turuhinnad ning suur osa andmetest oli salastatud. Seetõttu erinevad tagantjärele tehtud hinnangud sõltuvalt kasutatud hindadest, arvestusmeetodist ja sellest, millised kaitsetööstuse ning teadus- ja arendustegevuse kulud arvutusse kaasatakse.

Transport ja taristu

NSV Liidu tohutu territoorium ja tooraineallikate kaugus tööstuskeskustest muutsid transpordi majanduse üheks võtmesektoriks. Raudtee kandis suurema osa pikamaa-kaubaveost. Põhivõrk ühendas Euroopa-osa tööstuspiirkonnad Uurali, Siberi, Kesk-Aasia ja Kaug-Idaga; strateegiliselt tähtis oli Trans-Siberi raudtee. 1970.–1980. aastatel ehitati Baikali-Amuuri magistraalraudtee (BAM), mis lõi Trans-Siberi liinile põhjapoolse paralleelkoridori ja pidi toetama Ida-Siberi maavarade kasutuselevõttu.

Maanteevõrk kasvas kiiresti, kuid teede kvaliteet ja tihedus jäid piirkonniti väga ebaühtlaseks. Suured jõed ja kanalid moodustasid Euroopa-osas ning Siberis tähtsa siseveeteede süsteemi. Volga–Doni kanal ühendas Kaspia mere Musta mere vesikonnaga ning Valge mere – Läänemere kanal, Moskva kanal ja Volga veetee moodustasid laiema ühendatud süsteemi. Jäävabad sadamad Läänemerel, Mustal merel ja Vaiksel ookeanil olid väliskaubanduse ja mereväe seisukohalt eriti tähtsad.

Tsiviillennunduses domineeris riiklik Aeroflot, mis ühendas tuhandeid linnu ja asulaid ning teenindas ka rahvusvahelisi liine. Moskva metroo avati 1935. aastal ja sellest sai koos Leningradi (1955), Kiievi (1960), Thbilisi (1966), Bakuu (1967), Taškendi (1977), Harkivi (1975), Jerevani (1981), Minski (1984), Gorki (1985), Novosibirski (19785), Kuibõševi (1987) ja Sverdlovski metroodega (1991) oluline linnatranspordi osa. Nafta- ja gaasitorustike võrk kasvas eriti kiiresti pärast Lääne-Siberi maardlate kasutuselevõttu.

Side oli riiklikult kontrollitud. Telefonivõrgu tihedus jäi mitmes piirkonnas nõudlusele alla, kuid raadio ja televisioon jõudsid sõjajärgsetel aastakümnetel peaaegu kogu elanikkonnani. Satelliitsides kasutati muu hulgas Molnija satelliite ja Orbita maajaamade võrku. Arvutivõrkude ja personaalarvutite levik jäi NSV Liidu lõpul lääneriikidest maha, kuigi sõjalises, teaduslikus ja tööstuslikus kasutuses oli arvutustehnika oluline.

Relvajõud ja julgeolek

 Pikemalt artiklites NSV Liidu relvajõud, Punaarmee ja Nõukogude-Afganistani sõda

Nõukogude vägede väljaviimine Afganistanist 1989. aasta veebruaris

Bolševike valitsus lõi Punaarmee 1918. aastal kodusõja ajal. Teise maailmasõja lõpuks oli sellest saanud üks maailma suurimaid ja lahingukogenumaid armeesid. 1946. aastal hakati Punaarmee asemel kasutama nimetust Nõukogude armee. Sõjajärgsed NSV Liidu relvajõud koosnesid maavägedest, mereväest, õhuväest, õhukaitsevägedest ja 1959. aastal loodud strateegilistest raketivägedest. Lisaks allusid siseministeeriumile siseväed ja KGB-le piirivalveväed.

Sõjaväeteenistus põhines üldisel ajateenistusel. Relvajõududel oli suur roll hariduses, teaduses, tööstuses ja ühiskondlikus elus ning ohvitserkond moodustas olulise professionaalse eliidi. Kommunistlik partei säilitas poliitilise kontrolli sõjaväe üle poliitorganite ja parteiorganisatsioonide kaudu. Kõrgem strateegiline juhtimine koondus kaitseministeeriumi, kindralstaabi, partei Poliitbüroo ja Kaitsenõukogu kätte.

NSV Liit katsetas esimest aatomipommi 1949. aastal ja termotuumarelva 1953. aastal. Järgnenud kümnenditel arendati mandritevahelisi ballistilisi rakette, allveelaevadelt lastavaid rakette, strateegilisi pommitajaid ja taktikalisi tuumarelvi. 1960. aastate lõpuks oli kujunenud USA ja NSV Liidu vaheline strateegiline vastastikuse heidutuse süsteem. Tuumarelvastuse piiramiseks sõlmiti muu hulgas 1963. aasta osalise tuumakatsetuste keelustamise leping, 1972. aasta ABM-leping ja SALT I kokkulepped, 1987. aasta INF-leping ning 1991. aasta START I leping.

Sõjajärgselt paiknesid suured Nõukogude väekoondised Ida-Saksamaal, Poolas, Tšehhoslovakkias ja Ungaris. 1955. aastal loodud Varssavi Lepingu Organisatsioon koondas NSV Liidu ning suurema osa tema Kesk- ja Ida-Euroopa liitlaste relvajõud ühtse sõjalise juhtimise alla. Nõukogude vägesid kasutati 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias. Väljaspool Euroopat saatis NSV Liit relvi, nõunikke ja sõjalist abi paljudele liitlasriikidele ning 1979–1989 pidas ta ulatuslikku sõda Afganistanis.

Sõjalise võimsuse ülalpidamine nõudis suurt osa kvalifitseeritud tööjõust, teadus- ja arendustegevusest ning tööstuskapitalist. Nõukogude kaitsetööstus tootis väga suurtes kogustes tanke, soomukeid, lennukeid, rakette, laevu ja suurtükisüsteeme ning NSV Liidust sai üks maailma suuremaid relvaeksportijaid. Samas muudavad salastatus ja administratiivsed hinnad Nõukogude kaitsekulude otsese võrdlemise lääneriikide SKP-põhiste näitajatega ebakindlaks.

Välissuhted

 Pikemalt artiklites Nõukogude Liidu välispoliitika ja Külm sõda

Nõukogude välispoliitika ühendas riigi julgeolekuhuvid, kommunistliku ideoloogia, suurriikliku geopoliitika ja majanduslikud kaalutlused. 1920.–1930. aastatel toetas Moskva Kominterni kaudu välisriikide kommunistlikke parteisid, kuid sõlmis samal ajal tavapäraseid riikidevahelisi lepinguid ja püüdis diplomaatilisest isolatsioonist väljuda. NSV Liit liitus 1934. aastal Rahvasteliiduga, kust ta Talvesõja tõttu 1939. aasta detsembris välja heideti. Komintern saadeti 1943. aastal laiali, kui Stalin püüdis tugevdada koostööd sõjaaegsete lääneliitlastega.

ÜRO ja sõjajärgne maailmakord

1945. aastal oli NSV Liit üks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutajaliikmeid ja sai ühe viiest alalisest kohast ÜRO Julgeolekunõukogus koos vetoõigusega. Eraldi ÜRO asutajaliikmeteks said ka Ukraina NSV ja Valgevene NSV, kuigi nad kuulusid NSV Liitu. Jalta ja Potsdami konverentsidel osales NSV Liit koos USA ja Suurbritanniaga sõjajärgse Euroopa korralduse kujundamises. Saksamaa ja Austria jagati okupatsioonitsoonideks ning Moskva mõju all kujunes Kesk- ja Ida-Euroopas kommunistlike riikide blokk.

1949. aastal loodi NSV Liidu juhitud majanduskoostööorganisatsioon Vastastikuse Majandusabi Nõukogu ning 1955. aastal sõjaline Varssavi Lepingu Organisatsioon. Samal ajal asutasid USA, Kanada ja Lääne-Euroopa riigid 1949. aastal NATO. Kahe bloki vastasseis hõlmas relvastusvõidujooksu, luuretegevust, propagandat, majanduslikku konkurentsi ja arvukaid kohalikke sõdu, kuid USA ja NSV Liidu relvajõud vältisid otsest täiemahulist sõda.

Suhted Ameerika Ühendriikide ja Lääne-Euroopaga

Sõjaaegne liit USA-ga lagunes kiiresti pärast Saksamaa kapituleerumist. Berliini blokaad 1948–1949, Saksamaa jagunemine, Korea sõda, tuumarelvastumine ja ideoloogiline vastasseis muutsid suhted 1950. aastate alguseks teravalt vaenulikuks. Hruštšovi „rahumeelse kooseksisteerimise“ poliitika tõi perioodilisi tippkohtumisi, kuid samaaegselt toimusid 1961. aasta Berliini kriis ja 1962. aasta Kuuba raketikriis.

1970. aastate pingelõdvenduse ajal laiendati kaubandust ja teaduskontakte ning sõlmiti relvastuskontrollileppeid. 1975. aasta Helsingi lõppakt kinnitas muu hulgas Euroopa piiride puutumatuse, riikide suveräänsuse ning inimõiguste ja põhivabaduste põhimõtted. Afganistani sissetung 1979. aastal, Poola kriis ja uus raketirelvastumine lõpetasid suure osa varasemast pingelõdvendusest. Gorbatšovi ja USA presidendi Ronald Reagani kohtumised Genfis, Reykjavíkis, Washingtonis ja Moskvas aitasid aga 1980. aastate teisel poolel vastasseisu vähendada. 1989.–1990. aastal loobus Moskva jõuga säilitamast Ida-Euroopa kommunistlikke režiime ning külma sõja Euroopa keskne vastasseis lõppes.

Hiina ja Aasia

1949. aastal loodud Hiina Rahvavabariik oli esialgu NSV Liidu tähtsaim kommunistlik liitlane. 1950. aasta sõprus-, liidu- ja vastastikuse abistamise lepinguga kaasnesid Nõukogude laenud, tehniline abi ja tööstuseksperdid. 1950.–1953. aasta Korea sõjas toetas NSV Liit Põhja-Koread ja Hiinat varustuse, lennuväe ning nõunikega, vältides seejuures avalikku otsest sõda USA-ga.

1950. aastate lõpul halvenesid suhted Hiinaga ideoloogiliste, strateegiliste ja territoriaalsete erimeelsuste tõttu. Nõukogude spetsialistid kutsuti Hiinast 1960. aastal tagasi ning 1969. aastal toimusid Ussuuri jõe piiril relvastatud kokkupõrked. Hiina-Nõukogude lõhe sundis mõlemat riiki oma välispoliitikat ümber hindama ja võimaldas 1970. aastatel USA-l suhteid Hiinaga parandada. NSV Liit hoidis samal ajal tihedaid suhteid Mongooliaga, toetas Põhja-Vietnami Vietnami sõjas ning sõlmis 1971. aastal sõpruslepingu Indiaga.

Lähis-Ida, Aafrika ja Ladina-Ameerika

NSV Liit toetas 1947. aastal ÜRO Palestiina jagamise kava ning tunnustas Iisraeli 1948. aasta mais. Diplomaatilised suhted loodi samal aastal. Hiljem kaldus Nõukogude välispoliitika üha enam mitme Araabia riigi poole: Egiptus, Süüria ja Iraak said eri perioodidel ulatuslikku Nõukogude relva- ja majandusabi. Pärast 1967. aasta Kuuepäevast sõda katkestas NSV Liit Iisraeliga diplomaatilised suhted; need taastati alles 1991. aasta oktoobris, vahetult enne NSV Liidu lõppu.

1959. aasta Kuuba revolutsiooni järel sai Kuubast NSV Liidu lähim liitlane läänepoolkeral. Moskva toetas Kuubat ulatusliku majandusabi, soodushinnaga nafta ja relvadega ning ostis Kuuba suhkrut. 1960.–1980. aastatel toetas NSV Liit relvade, laenude, väljaõppe või nõunikega mitmesuguseid valitsusi ja vasakpoolseid liikumisi Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas, muu hulgas Angolas, Etioopias ja Vietnamis. See globaalne tegevus oli osa konkurentsist USA ja Hiinaga, kuid Nõukogude suhted partneritega erinesid riigiti ega tähendanud alati otsest Moskva kontrolli.

Teadus ja tehnoloogia

 Pikemalt artiklis Nõukogude Liidu kosmoseprogramm

Sputnik 1 oli 1957. aastal esimene Maa tehiskaaslane ja tähistas kosmoseajastu algust.

Juri Gagarin 1961. aastal. 12. aprillil 1961 sai temast esimene inimene kosmoses.

Teadusel ja inseneriteadusel oli Nõukogude moderniseerimisprojektis keskne koht. Uurimissüsteemi tähtsaim institutsioon oli NSV Liidu Teaduste Akadeemia, mille kõrval tegutsesid liiduvabariikide akadeemiad, ministeeriumide haruinstituudid, projekteerimisbürood ja kõrgkoolid. Teadusrahastuses olid eelisseisundis füüsika, matemaatika, keemia, geoloogia, energeetika, sõjatehnika ja kosmoseuuringud. Süsteem koolitas suure arvu teadlasi ja insenere, kuid teadusasutuste, ülikoolide ning tsiviiltööstuse eraldatus raskendas mõnikord uuenduste jõudmist masstootmisse.

Nõukogude matemaatika ja teoreetiline füüsika saavutasid rahvusvaheliselt kõrge taseme. Olulised koolkonnad kujunesid muu hulgas tuumafüüsikas, aerodünaamikas, raketitehnikas, materjaliteaduses ja kosmiliste kiirte uurimises. Igor Kurtšatov juhtis Nõukogude tuumaprogrammi; Sergei Koroljov oli varase kosmoseprogrammi peakonstruktor. Nõukogude teadlaste seas oli mitmeid Nobeli auhinna laureaate, sealhulgas füüsikud Lev Landau, Pjotr Kapitsa, Nikolai Bassov ja Aleksandr Prohhorov.

Arvutustehnikas loodi juba 1950. aastatel sellised süsteemid nagu MESM ja BESM ning arvuteid kasutati teaduses, sõjanduses ja tööstuses. 1960. aastate lõpust otsustati osa suurarvutite arhitektuure standardida lääne mudelitega ühilduvaks. NSV Liidu lõpuperioodil jäi mikroelektroonika, personaalarvutite masstootmine ja tsiviilotstarbelise infotehnoloogia levik mitme lääneriigi tasemest maha. Salastatus ning sõjalise ja tsiviilteaduse institutsionaalne eraldatus piirasid samuti tehnoloogia laiemat kasutuselevõttu.

Kosmoseprogramm

4. oktoobril 1957 saatis NSV Liit orbiidile maailma esimese tehiskaaslase Sputnik 1. Selle raadiosignaal ja ootamatu edu vallandasid Ameerika Ühendriikides nn Sputniku kriisi ning kiirendasid USA ja NSV Liidu kosmosevõidujooksu. 1959. aastal jõudis Luna 2 esimese inimvalmistatud objektina Kuu pinnale ning Luna 3 edastas esimesed fotod Kuu Maalt nähtamatust küljest.

12. aprillil 1961 tegi Juri Gagarin kosmoselaevaga Vostok 1 ühe tiiru ümber Maa ja sai esimeseks kosmoses käinud inimeseks; lend kestis ligikaudu 108 minutit. 1963. aastal sai Valentina Tereškovast esimene naine kosmoses ning 1965. aastal tegi Aleksei Leonov esimese avakosmoseskäigu.

Kuigi Nõukogude mehitatud Kuu-programm ei suutnud USA Apollo-programmiga sammu pidada ja kanderaketi N1 katsed ebaõnnestusid, saavutas NSV Liit tähtsaid tulemusi automaatjaamadega. Luna 9 sooritas 1966. aastal esimese pehme maandumise Kuule, Lunohod 1 liikus 1970. aastal kaugjuhitava kulgurina Kuu pinnal ning Venera 7 edastas samal aastal esimesena andmeid teise planeedi pinnalt. 1971. aastal orbiidile viidud Saljut 1 oli maailma esimene kosmosejaam. Hilisem Saljuti programm ja 1986. aastal rajama hakatud Mir keskendusid inimese pikaajalisele viibimisele orbiidil. 1975. aasta Apollo–Sojuz ühislend oli sümboolne USA-Nõukogude kosmosekoostöö verstapost.

Kultuur ja meedia

Kultuuripoliitika ja tsensuur

Nõukogude kultuurielu ühendas ulatuslikku riiklikku toetust haridusele, kirjastamisele, teatrile, filmile ja muuseumidele sama ulatusliku poliitilise kontrolliga. Kirjastused, stuudiod, teatrid ja suuremad kunstiorganisatsioonid olid riiklikud või riigi kontrolli all ning partei määras üldised ideoloogilised piirid. 1922. aastal loodud tsensuuriasutus Glavlit kontrollis trükiste avaldamist ja riigisaladuste kaitset; keelatud autorite teosed eemaldati raamatukogude avalikest kogudest või paigutati piiratud juurdepääsuga fondidesse.

1930. aastatel kujunes sotsialistlik realism kirjanduse ja kunsti ametlikult nõutud põhisuunaks. Kunstilt oodati sotsialistliku ühiskonna, töö, partei ja ajaloolise progressi kujutamist ideoloogiliselt sobivas vormis. Autorid, kelle loomingut peeti „formalismiks“, „kosmopolitismiks“ või nõukogudevastaseks, võisid kaotada avaldamisvõimaluse ning raskematel repressiooniperioodidel ka vabaduse või elu. Kultuuripoliitika ei olnud siiski kogu perioodi jooksul ühetaoline: Hruštšovi sula võimaldas 1950. aastate lõpust mõningast avatust, Brežnevi ajal kontroll taas jäigenes ning glasnost tõi 1980. aastate lõpul kaasa väga ulatusliku tsensuuri leevendamise.

Tsensuurist hoolimata kujunes rikkalik mitteametlik kultuur. Käsitsi või kirjutusmasinal paljundatud keelatud tekste levitati samizdat'ina; välismaal avaldatud ja salaja tagasi toodud tekste nimetati tamizdatiks. Rockmuusika, kontseptuaalne kunst ja sõltumatud kirjanduslikud ringid lõid hilisnõukogude perioodil alternatiivseid avalikkusi. Glasnosti ajal hakati massiliselt avaldama varem keelatud või kärbitud teoseid ning arutama terrorit, sõda ja muid ajaloolisi tabuteemasid.

Kirjandus, film, muusika ja etenduskunst

Nõukogude kirjanduse ajalugu hõlmas nii süsteemiga koostööd teinud kui ka selle vastuollu sattunud autoreid. Maksim Gorkist kujunes ametliku kirjanduskultuuri keskne sümbol; Mihhail Šolohhov pälvis 1965. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Boriss Pasternak oli sunnitud 1958. aastal võimude surve tõttu Nobeli auhinnast loobuma ning Aleksandr Solženitsõni teosed Gulagist tõid talle rahvusvahelise tuntuse ja 1974. aastal riigist väljasaatmise. Oluliste autorite hulka kuulusid ka Anna Ahmatova, Mihhail Bulgakov, Ossip Mandelštam, Andrei Platonov ja paljude liiduvabariikide rahvuskirjanikud.

Nõukogude filmikunst saavutas juba 1920. aastatel rahvusvahelise mõju Sergei Eisensteini, Vsevolod Pudovkini ja Dziga Vertovi montaažiuuendustega. Hiljem lõid tuntud filme Mihhail Kalatozov, Grigori Tšuhrai, Andrei Tarkovski, Sergei Paradžanov, Elem Klimov ja teised. Suured stuudiod, sealhulgas Mosfilm ja Lenfilm, tootsid nii ideoloogilisi filme kui ka komöödiaid, kirjanduse ekraniseeringuid, sõjafilme ja lastefilme. Tsensuur võis valmis teoseid aastateks „riiulile“ jätta.

Klassikalises muusikas olid rahvusvaheliselt tuntud Sergei Prokofjev, Dmitri Šostakovitš, Aram Hatšaturjan, Mstislav Rostropovitš, Svjatoslav Richter ja teised. Moskva Suur Teater ja Leningradi Kirovi teater (Maria teater) säilitasid balleti kõrge rahvusvahelise maine. Riik toetas professionaalset muusika- ja tantsuharidust, kuid looming oli ideoloogilise järelevalve all ning mitmed kunstnikud emigreerusid. Liiduvabariikides arendati paralleelselt nii kohalikke kultuuritraditsioone kui ka üleliidulist nõukogude kultuuri.

Ajakirjandus ja ringhääling

Kõik tähtsamad ajalehed, ajakirjad, raadio- ja televisioonikanalid olid riigi või ühiskondlike massiorganisatsioonide kontrolli all. Pravda oli NLKP Keskkomitee häälekandja, Izvestija kajastas riigiorganite tegevust ning TASS oli keskne uudisteagentuur. Ajakirjanduse ülesandena ei käsitatud sõltumatut võimu kontrollimist, vaid partei poliitika selgitamist, ühiskonna mobiliseerimist ja ideoloogilist kasvatust. Välisraadiojaamade – näiteks BBC, Voice of America ja Radio Liberty – saateid segati erineva intensiivsusega.

Televisioonist sai 1960.–1970. aastatel peamine massimeedium. Üleliiduliste saadete kõrval tegutsesid vabariiklikud stuudiod ja kanalid. Glasnosti ajal muutusid ajakirjandus ja televisioon mõne aastaga märksa kriitilisemaks: populaarseks said poliitilised debatid, uurivad lood ja ajaloolised dokumentaalprogrammid ning varem keelatud teemad jõudsid suurte auditooriumideni.

Sport

Sport oli nii massilise kehakultuuri kui ka rahvusvahelise prestiiži vahend. NSV Liit osales suveolümpiamängudel esimest korda 1952. aastal Helsingis ja kujunes kiiresti üheks edukaimaks olümpiariigiks. Eriti tugevad olid Nõukogude sportlased võimlemises, tõstmises, maadluses, kergejõustikus, vehklemises, jäähokis ja iluuisutamises. Riiklik spordisüsteem sidus laste spordikoolid, ametiühingu- ja ametkondlikud klubid ning tippspordi teadusliku ettevalmistusega.

NSV Liidu jäähokikoondis domineeris aastakümneid maailmameistrivõistlustel ja olümpiatel ning korvpallis, võrkpallis ja jalgpallis saavutati samuti rahvusvahelist edu. Male oli erakordselt prestiižne: alates 1948. aastast kuni NSV Liidu lõpuni oli peaaegu iga meeste maailmameister Nõukogude kodanik. 1980. aasta suveolümpiamängud toimusid Moskvas, kuid neid varjutas USA juhitud boikott protestiks Afganistani sõja vastu; 1984. aastal boikoteeris NSV Liit koos mitme liitlasega Los Angelese mänge.

Keskkond

Araali meri 1989. ja 2014. aastal. Selle kiire kahanemise peamine põhjus oli Amudarja ja Sõrdarja vee ulatuslik suunamine niisutuspõllumajandusse.

Kiire industrialiseerimine, ulatuslik kaevandamine, suurte jõgede reguleerimine ja tootmisplaanide eelistamine keskkonnakuludele tekitasid NSV Liidus raskeid ökoloogilisi probleeme. Õhu- ja veereostus oli eriti suur mitmes metallurgia-, keemia- ja kaevanduskeskuses; keskkonnaandmeid käsitati sageli ametkondliku teabe või riigisaladusena ning avalik keskkonnakriitika oli kuni glasnostini piiratud. 1980. aastate lõpul muutusid keskkonnaküsimused mitmes vabariigis massiliikumiste ja poliitilise mobilisatsiooni oluliseks osaks.

Kõige ulatuslikumate näidete hulka kuulus Araali meri. Alates 1960. aastatest suunati üha suurem osa Amudarja ja Sõrdarja veest Kesk-Aasia niisutuspõllumajandusse, eriti puuvillakasvatusse. Mere veetase ja pindala langesid järsult, soolsus suurenes, kalandus varises kokku ning paljastunud merepõhjast kandus tuulega soola ja saasteaineid. Araali katastroof kujunes üheks Nõukogude ressursikasutuse tuntumaks pärandiks.

Tuumatehnoloogia tekitas teistsuguseid keskkonna- ja terviseriske. Semipalatinski polügoonil Kasahhi NSV-s ning Novaja Zemlja polügoonil tehti aastakümneid tuumakatsetusi. Mitmed sõjalise tuumatööstuse kompleksid saastasid ümbruskonda radioaktiivsete jäätmetega. Kõige tuntum tsiviiltuumaõnnetus oli 26. aprillil 1986 Tšornobõli tuumaelektrijaamas toimunud katastroof, mille radioaktiivne saaste levis üle suure osa Euroopast, põhjustas ulatusliku evakueerimise ja tõi kaasa pikaajalised maakasutuspiirangud.

Glasnost võimaldas 1980. aastate lõpus keskkonnakahjusid senisest avalikumalt uurida. Liikumised fosforiidikaevandamise vastu Eestis, tuumakatsetuste vastu Kasahstanis, tööstusreostuse vastu teistes vabariikides ning kampaaniad Baikali ja teiste loodusobjektide kaitseks ühendasid keskkonnaküsimused kodanikuaktiivsuse ja rahvusliku enesemääramise nõuetega.

Pärand ja õiguslik järjepidevus

NSV Liidu lagunemise tulemusel tegutsesid 1991. aasta lõpust selle endisel territooriumil 15 rahvusvaheliselt tunnustatud riiki. Eesti, Läti ja Leedu käsitlevad end enne 1940. aasta okupatsiooni eksisteerinud vabariikide õigusliku järjepidevuse kandjatena; nende annekteerimist NSV Liitu ei tunnustanud de jure Ameerika Ühendriigid ning osa teisi lääneriike. Teised endised liiduvabariigid kujunesid 1991. aastal iseseisvateks riikideks NSV Liidu põhiseadusliku territooriumi lagunemise käigus.

Venemaa Föderatsioon teatas 24. detsembril 1991 ÜRO peasekretärile, et NSV Liidu liikmesust ÜRO-s, sealhulgas Julgeolekunõukogus ja teistes organites, jätkab Venemaa Föderatsioon teiste SRÜ riikide toetusel. ÜRO praktikas ei esitatud Venemaale uut liikmeksastumise avaldust ning NSV Liidu koht, kaasa arvatud Julgeolekunõukogu alaline koht, jätkus Venemaa nime all. Venemaa teatas samuti, et säilitab täieliku vastutuse NSV Liidu ÜRO põhikirjast ning ÜRO peasekretäri juures deponeeritud lepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste eest. See jätkamise praktika ei tähenda, et kõik endiste liiduvabariikide õigusliku järjepidevuse küsimused oleksid rahvusvahelises õiguses ühesugused.

Sõltumatute Riikide Ühendus loodi 1991. aasta detsembris Venemaa, Ukraina ja Valgevene algatusel; Alma-Ata deklaratsiooniga ühinesid sellega veel kaheksa endist liiduvabariiki. Eesti, Läti ja Leedu SRÜ-ga ei ühinenud. Endise liidu vara, sõjaväe, piiride, kodakondsuse, välisvõla ja relvastuse jagamine kujunes 1990. aastatel mitmeks eraldi läbirääkimisprotsessiks. Ukraina, Valgevene ja Kasahstani territooriumile jäi pärast liidu lagunemist Nõukogude strateegilisi tuumarelvi, mis viidi 1990. aastatel Venemaale; kolm riiki ühinesid tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga tuumarelvavabade riikidena.

Hinnangud Nõukogude perioodile on endistes liiduvabariikides ja nende sees olnud erinevad. Industrialiseerimise, Teise maailmasõja võidu, hariduse laienemise, teaduse saavutuste ja sotsiaalse mobiilsuse käsitluste kõrval on ajalookirjutuses kesksel kohal poliitiline terror, näljahädad, küüditamised, tsensuur, okupatsioonid, majanduslikud puudujäägid ja keskkonnakahjud. Need erinevad ajalookogemused on mõjutanud mälestusmärke, riigipühi, kooliõpikuid ja avalikku mälukultuuri kogu endise NSV Liidu alal.

Vaata ka

• Nõukogude Liidu ajalugu
• Nõukogude Liidu lagunemine
• Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei
• NSV Liidu relvajõud
• Nõukogude Liidu välispoliitika
• Nõukogude Liidu kosmoseprogramm
• Nõukogude rubla
• Nõukogude Liidu kodakondsus
• Nõukogude Liidu õigussüsteem
• Nõukogude Liidu välisministrite loend
• Nõukogude Liidu ja USA tippkohtumiste loend
• Nõukogude Liidu jalgpallikoondis
• Nõukogude Liidu jäähokikoondis
• Varssavi Lepingu Organisatsioon
• Vastastikuse Majandusabi Nõukogu
• Sõltumatute Riikide Ühendus

Kirjandus

• Brown, Archie. The Rise and Fall of Communism. London: Bodley Head, 2009. ISBN 978-0-224-07879-5.
• Davies, R. W.; Wheatcroft, Stephen G. The Years of Hunger: Soviet Agriculture, 1931–1933. Basingstoke: Palgrave Macmillan, 2004. ISBN 978-0-333-31107-3.
• Fitzpatrick, Sheila. The Russian Revolution. 4. tr. Oxford University Press, 2017. ISBN 978-0-19-880670-7.
• Kotkin, Stephen. Stalin: Paradoxes of Power, 1878–1928. New York: Penguin Press, 2014. ISBN 978-1-59420-379-4.
• Kotkin, Stephen. Stalin: Waiting for Hitler, 1929–1941. New York: Penguin Press, 2017. ISBN 978-1-59420-380-0.
• Service, Robert. A History of Modern Russia: From Tsarism to the Twenty-First Century. 3. tr. Harvard University Press, 2009. ISBN 978-0-674-03493-8.
• Siddiqi, Asif A. Challenge to Apollo: The Soviet Union and the Space Race, 1945–1974. NASA SP-4408. Washington: NASA, 2000.
• Suny, Ronald Grigor. The Soviet Experiment: Russia, the USSR, and the Successor States. 2. tr. Oxford University Press, 2011. ISBN 978-0-19-534055-6.
• Taubman, William. Gorbachev: His Life and Times. New York: W. W. Norton, 2017. ISBN 978-0-393-64701-3.
• Zickel, Raymond E. (toim). Soviet Union: A Country Study. 2. tr. Washington: Federal Research Division, Library of Congress, 1991. ISBN 0-8444-0727-5.
• Zubok, Vladislav M. A Failed Empire: The Soviet Union in the Cold War from Stalin to Gorbachev. Chapel Hill: University of North Carolina Press, 2007. ISBN 978-0-8078-3098-7.

Välislingid

• Revelations from the Russian Archives – Library of Congressi digitaalne näitus Nõukogude arhiividest.
• Seventeen Moments in Soviet History – Michigani Riikliku Ülikooli dokumentide, piltide ja ajalooülevaadete kogu.
• Foreign Relations of the United States – USA välisministeeriumi ajaloodokumentide kogu, mis sisaldab mahukaid allikakogumikke NSV Liidu välissuhete kohta.
• Soviet Union: A Country Study – Library of Congressi Federal Research Divisioni 1991. aasta ülevaateteos.