Tell

Tell Barri Põhja-Süürias

Aleppo tsitadell on püstitatud telli harjale

Tell (araabia keeles تَلّ‎, tall, ka tel 'küngas', 'väike kõrgendik') on Lähis-Ida arheoloogias madal pinnakõrgendik, mis tähistab iidse linna asukohta.

Tell on tavaliselt väga lameda tüvikoonuse kujuline. Nende tekkimise taga on asjaolu, et Vana-Lähis-Idas ehitati hooneid mudatellistest või päikesekuivatatud toorsavitellistest, mis olid tugevdatud õlgede, kruusa või potikildudega. Mudatellis või põletamata savitellis pole ilmastikule (ega ka inimtegevusele, näiteks sõdadele) vastupidav ehitusmaterjal ning hooned nõudsid sagedasti ümber- või uuestiehitamist. Tavaline praktika oli tasandada lagunenud ehitiste rusud maha ja ehitada selle peale uued hooned. Enamik tell '​e on kihistunud, kusjuures alumised kihid on tavaliselt vanemad kui nende kohal olevad.

Tell '​ide läbimõõt ulatub 30 meetrist kuni ühe kilomeetrini ja kõrgus ühest meetrist kuni enam kui 43 meetrini. Neoliitikumiperioodil 8000–6000 eKr küladena alguse saanud asulad võisid olla enam-vähem pidevalt asustatud kuni varase pronksiajani, 3000–1000 eKr.

Tell '​id enamasti seostatud Vana-Lähis-Ida asulakohtadega, ent neid leidub ka Põhja-Aafrikas, Lõuna-Euroopas ja kohati Kesk-Euroopas nagu Bulgaarias või Ungaris. Euraasia tell '​id pärinevad neoliitikumist, eneoliitikumist, pronksi- ja rauaajast. Lähis-Idas on need vähem kõrbelistes piirkondades Ülem-Mesopotaamias, Lõuna-Levandis, Anatoolias ja Iraanis, kus oli pikaajalisem püsiasustus.

Sama tähendusega sõnad on farsikeelne "chogha" või "tepe" ja türgikeelne "höyük", mis sageli esinevad nende keelepiirkondade kohanimedes.

Välislingid

• K. Kris Hirst. What Is a Tell? the Remnants of Ancient Mesopotamian Cities. - ThoughtCo