Sardana

Sardana on Kataloonia (Hispaania) traditsiooniline ringtants, mida tantsitakse kätest kinni hoides ning mis on kujunenud üheks olulisemaks kultuurisümboliks Hispaania kirdeosas. Tänapäevane vorm tekkis 19. sajandi keskel Pep Ventura uuenduste kaudu, kui ta pikendas tantsusamme (hisp. llargs ehk pikad sammud) ja kindlustas cobla (põhiliselt sardana muusikaansambel) orkestri koosseisu.

Sardana - traditsiooniline Katalaani tants Barcelonas

Antropoloog Stanley Brandes on nimetanud sardanat leiutatud traditsiooniks, rõhutades selle rolli rahvusliku identiteedi väljendajana ja väärtuste nagu harmoonia, demokraatia ning vennalikkuse sümbolina.

Josep Martí i Pérez on toonitanud sardana institutsionaliseerimist 20. sajandi jooksul ning selle tähendust kui demokraatlikku ja kogukondlikku tantsu, mis sümboliseerib ühtsust ja võrdsust. Samuti on Josep Martí rõhutanud sardana rolli Barcelona esinduskultuuris, kus seda tantsitakse avalikel väljakutel ja pidustustel.

Ajalugu ja päritolu

Sardana varasemad vormid olid levinud Põhja-Kataloonias juba enne 19. sajandit. Alates 16. sajandist leidub tekstides viiteid tantsule, mida nimetati erinevalt - cerdanes, serdanas või çardanes. See viitab pikaajalisele arengule ja mitmekesistele kohalikele variantidele. Need varased vormid olid seotud religioossete pidustustega ning kandsid pigem kohaliku rahvatantsu iseloomu.

19. sajandi keskpaigas toimus oluline muutus, kui sardana standardiseeriti ja fikseeriti kindlasse koreograafilisse vormi. Pep Ventura rolli kõrval kujunes välja ka kaks piirkondlikku stiili - La Selva ja Empordà -, mille vahel tekkisid vaidlused sammude ja käte asendi üle. Näiteks arutleti tuliselt, kas lühikesi samme (hisp. curts) tuleks tantsida käed all või üles tõstetuna, mis näitab, kui tugevalt seoti tantsu autentsus traditsioonilise pärandi kaitsmisega.

Sardana ei olnud esialgu rahvuslik sümbol, vaid üks paljudest tantsudest, mida harrastati koos polka, valsi ja masurkaga. Kuid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses muutus see järk-järgult Kataloonia tantsuks, mida hakati levitama linnades ja külades ning mille ümber loodi ühinguid ja koolkondi.

Etümoloogia osas on Enrique Cabrejas pakkunud hüpoteesi, et nimi sardana tuleneb Väike-Aasia linnast Sardes ja kreeka sõnast ana ("uus"), seostades tantsu antiiksete ringtantsude traditsiooniga Vahemere kultuurides. Kuigi see seletus ei ole üldiselt aktsepteeritud, näitab see, kuidas sardana päritolu on inspireerinud mitmesuguseid kultuurilisi ja ajaloolisi tõlgendusi.

20. sajandi alguseks oli sardana juba tugevalt seotud Kataloonia rahvusliku identiteedi ja kultuurilise eripäraga.

Tantsu struktuur ja sammud

Sardana on ringtants, mida tantsitakse kätest kinni hoides ning mille koreograafia põhineb täpsel sammude ja taktide arvestamisel. Tantsu saadab cobla-orkester, kus mängib üksteist muusikut kaheteistkümnel instrumendil, sealhulgas flabiol (flööt), tibles (folk-oboe) ja tenores (inglissarve sorti pill), mis annavad sardana muusikale erilise kõla.

Sardana põhineb alati kahetaktilisel rütmil, tavaliselt 2/4, 4/4 või 6/8 meetrumis. Iga sardana koosneb kahest muusikalisest osast, mis korduvad kindla mustri järgi ning millele vastavad erinevad koreograafilised sammud.

Tants koosneb kahest põhilisest osast: curts (lühikesed sammud) ja llargs (pikad sammud). Tantsijad peavad muusikat hoolikalt kuulama ja sammud täpselt rütmiga sobitama, mis muudab sardana matemaatiliselt rangeks ja ühtsust nõudvaks tantsuks. Tähtis on, et kogu ring liigub ühtselt vasakule ja paremale, käsi tõstes ja langetades vastavalt muusikalistele osadele.

Sardana ring (rotllana) sümboliseerib demokraatiat ja võrdsust: kõik osalejad on samas positsioonis, eristamata vanust, sugu või sotsiaalset tausta. Samas on ringi ühtsus range - käte kõrgus, sammude pikkus ja viimane takt peavad olema täpselt kooskõlas, mis jätab vähe ruumi individuaalsele improvisatsioonile.

Muusika ja orkester (cobla)

Cobla on Katalooniast pärit muusikaansambel, mis koosneb peamiselt puhkpillidest ja millel on ainulaadne kõla. Kuigi selle repertuaar on lai ja mitmekesine, seostatakse seda rahva seas eelkõige sardana muusikaga.

Cobla koosneb üheteistkümnest muusikust, kes mängivad kaheteistkümnel instrumendil. Nad on paigutatud kahte ritta. Esimeses reas, kus muusikud istuvad, mängitakse väikest flööti (flabiol) ja väikest trummi (tamborí), kahte tible´t ja kahte tenore´t – mõlemad on oboega suguluses olevad kahekordse pillirooga instrumendid. Teises reas, kus muusikud seisavad, mängitakse vaskpille: kaks trompetit, tromboon ja kaks fiscorn´i, mis sarnanevad flüügelhorniga. Ridade lõpus asub kontrabass, mis on ansambli ainus keelpill.

Termin cobla tähistas algselt määratlemata muusikute rühma, mis võis võtta erinevaid vorme. Üks neist oli cobla de tres quartans, tänapäevase koosseisu eelkäija.

Kahe nimega seostatakse cobla arengut tänapäevasesse vormi: Andreu Toron (1815–1886) ja Pep Ventura (1817–1875). Nüüdisajal elab cobla läbi tõusuperioodi. See on peamine tegija loomingulistes ja kõrgetasemelistes muusikalistes projektides. Jazz, klassika, jazz fusion, flamenko, sardana, koorimuusika, pop, rokk – miski ei jää cobla muusikute, heliloojate ja dirigentide tõlgendusvõimele kättesaamatuks. Barcelonas tegutseb mitmeid selliseid ansambleid.

Kultuuriline tähendus ja tänapäev

Sardana on kujunenud üheks olulisemaks Kataloonia kultuuriliseks sümboliks, mille tähendus ulatub kaugemale pelgalt rahvatantsust. Stanley Brandes rõhutab, et sardana kehastab väärtusi nagu harmoonia, demokraatia ja kogukondlik ühtsus, ning selle kaitsmist on sageli käsitletud kui Kataloonia identiteedi kaitsmist poliitiliste piirangute tingimustes.

20. sajandi jooksul toimus sardana institutsionaliseerimine: loodi ühinguid, korraldati võistlusi ja festivale, ning kujunes liikumine, mida nimetatakse sardanisme. Josep Martí i Pérez näitab, et sardana muutus sel perioodil mitte ainult rahvuslikuks sümboliks, vaid ka moraalseks ja konservatiivseks praktikaks, mis rõhutas kogukondlikku ühtsust ja traditsiooniliste väärtuste säilitamist.

Josep Martí on omakorda analüüsinud sardana rolli Barcelona esinduskultuuris. Tema hinnangul on sardana mitmetähenduslik: ühelt poolt rahvusliku identiteedi väljendus, teisalt aga konservatiivne ja vanema põlvkonna kultuuripraktika, mis ei pruugi noorematele enam sama atraktiivne olla. Samas on sardana tänapäeval endiselt nähtav avalikel väljakutel ja pidustustel, kus see toimib kogukondliku ühtsuse sümbolina.

Lisaks rahvuslikule ja sotsiaalsele tähendusele on sardana ka kultuuriline marker, mis eristab Katalooniat teistest Hispaania piirkondadest. Seda kasutatakse nii pidustustel kui ka poliitilistes kontekstides, kus sardana tantsimine võib sümboliseerida rahvuslikku vastupanu või kultuurilist järjepidevust. Tänapäeval on sardana seega korraga traditsiooniline rahvatants, institutsionaliseeritud kultuuripraktika ja rahvusliku identiteedi sümbol.

Tuntud esitajad

Heliloojad ja dirigendid

• Pep Ventura (1817–1875) – uuendaja, kes pikendas sardana vormi ja standardiseeris cobla koosseisu
• Josep Anselm Clavé (1824–1874) – helilooja ja kooriliikumise juht, kes populariseeris sardanat töölisklassi seas
• Enric Morera (1865–1942) – sidus sardana rahvusliku muusikaga ja rikastas repertuaari
• Juli Garreta (1875–1925) – kirjutas keerukaid ja sümfoonilisi sardanasid, mis tõstsid žanri kunstilisele tasemele
• Xavier Pagès-Corella (snd 1971) – kaasaegne helilooja ja dirigent, kes on loonud uusi sardanasid ning juhatanud cobla-orkestreid rahvusvahelisel tasandil

Cobla-orkestrid

• Cobla Sant Jordi – Ciutat de Barcelona – üks tänapäeva tuntumaid professionaalseid kollektiive, mida on juhatanud Xavier Pagès
• Cobla Popular – asutatud 1925. aastal Jaume Panadèsi ja Grivé vendade poolt; tuntud klassikalise sardana repertuaari esitamise poolest
• Cobla Barcelona – ajalooline kollektiiv, mille esinemisi jälgis ja hindas kõrgelt ka helilooja Manuel de Falla
• Cobla Baix Llobregat – tegutsenud Barcelonas, esinenud Palau de la Generalitat'i ees ning tuntud oma traditsioonilise repertuaari poolest