close
Mine sisu juurde

Liibanon

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia

Liibanoni Vabariik

araabia الجمهوريّة البنانيّة
Al-Jumhūrīyah al-Lubnānīyah
Liibanoni asendikaart
Riigihümn Koullouna Lilouataan Lil
Oula Lil Alam
Pealinn Beirut
Pindala 10 452 km² Muuda Vikiandmetes
Riigikeel araabia
Rahvaarv 5 261 372 (juuli 2021)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 503,4 in/km²
President Jūzīf ʻAwn
Peaminister Nawāf Salām
Iseseisvus 22. november 1943
SKT 51,844 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 8808 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Valuuta Liibanoni nael (LBP)
Ajavöönd maailmaaeg +2
Tippdomeen .lb
ROK-i kood LIB
Telefonikood 961

Liibanon on Lähis-Ida riik, mis asub Vahemere idarannikul ning piirneb põhjas ja idas Süüriaga ja lõunas Iisraeliga. Riigi pindala on 10 452 km², millest 10,230 km² moodustab maismaa. Liibanonis võib eristada nelja loodusgeograafilist piirkonda: rannikutasandik, Liibanoni mäestik, Bekaa org ja Antiliibanoni mäestik. Liibanoni rahvuspuu on seeder, mis on kujutatud ka riigi lipul ja vapil.

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

64. aastal eKr annekteeris Rooma väejuht Pompeius Süüria koos praeguse Liibanoni piirkonnaga Rooma Vabariigi võimu alla. Rooma Keisririigi ajal kujunesid tänapäevase Liibanoni, samuti Süüria ja suure osa Anatoolia alad kristluse keskuseks. Esimesed kristlased põgenesid roomlaste tagakiusamise eest nüüdse Liibanoni Qadisha orgu (2017. aasta seisuga elas orus kõige rohkem kristlasi). Kristliku usukon­na liikmed maroniidid asusid 7.–9. sajandi jooksul elama Põhja-Liibanoni mägedesse.

7. sajandil vallutasid moslemitest araablased Süüria, hõivates kalifaadi alla ka piirkonna, kus paikneb tänapäeva Liibanon. Islam ja araabia keel muutusid ametlikult domineerivaks, kuid elanikkond loobus kristlusest ja assüüria keelest väga aeglaselt.[4]

11.–13. sajandil toimunud ristisõjad avaldasid piirkonna kristlusele suurt mõju, kuigi pärast nende lõppu olid alad taas moslemite kontrolli all. Maroniidid kuulutasid usulist truudust Rooma paavstile. 1516. aastal sai Liibanon Osmanite riigi osaks ning tema valitsemist juhiti kaudselt kohalike emiiride kaudu. Osmanite võim kestis 17. sajandi lõpuni.[5]

18. ja 19. sajandil valitsesid piirkonnas vaheldumisi erinevad šiiidide feodaalsed perekonnad. See ajajärk oli harmooniline ja rahumeelne, kuigi esines üksikuid pingeperioode.[6]

20. sajandi esimene pool

[muuda | muuda lähteteksti]

Liibanoni alad said esimeses maailmasõjas hävingu osaliseks, kui Osmanite riigi armee hakkas neid kontrollima. Kariloomi ja toiduaineid hakati konfiskeerima, mis tõi kaasa tõsise näljahäda. Sõja-aastatel suri Beirutis ja Mägi-Liibanonis umbes 100 000 inimest nälga.[7]

1919. aastal tegi maroniide esindav katoliku patriarh Antiookus Pariisi rahukonverentsil ettepaneku liita Mägi-Liibanoni kristlikele aladele ka moslemite ja druusidega asustatud piirkondi. 1920. aastal kuulutati naabruses välja Süüria Araabia kuningriik, mis kehtestas kontrolli Liibanoni alade üle. Kuningriik lagunes samal aastal pärast kaotust Prantsusmaale, kes oli huvitatud Liibanoni oma mõjuvõimu alla saamisest. 1920. aastal otsustati San Remo rahukonverentsil, et osmanite varem vallutatud Süüria ja Liibanon jäävad Prantsusmaa võimu alla, misjärel toimus ametlik territooriumide piirde määramine vastava lepingu alusel. 1. septembril 1920. aastal loodi niinimetatud Suur-Liibanon, mis sai Rahvasteliidu mandaadi, kirjeldades Prantsusmaa ülemvõimu tingimusi. Suur-Liibanon ühendas Mägi-Liibanoni, Põhja-Liibanoni, Lõuna-Liibanoni ja Bekaa oru Beiruti keskusega.[8] Liibanoni Vabariik kuulutati ametlikult välja 1. septembril 1926 ja selle aluseks oli Prantsusmaa põhiseadusest inspireeritud põhiseadus.

Teise maailmasõja ajal, kui Saksamaa oli okupeerinud Prantsusmaa, saatis Suurbritannia valitsus oma väed Liibanoni ja Süüriasse, kartes Saksamaa kontrolli kehtestamist. Liibanonis toimusid 8. novembril 1943 valimised, mille järel astus ametisse uus valitsus, mida britid diplomaatiliselt toetasid. Liibanoni valitsus tühistas ühepoolselt Rahvasteliidu mandaadi, mis oli antud Prantsusmaa kasuks. Prantslased nõustusid vastumeelselt Liibanoni iseseisvusega.[9]

24. oktoobril 1945. aastal loodi Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. Kuna nii Süüria kui ka Liibanon olid asutajaliikmed, lõpetati Prantsusmaa mandaat mõlema riigi üle ja saavutati täielik iseseisvus.[10] Viimased Prantsuse väed lahkusid Liibanonist 1946. aasta detsembris.

Pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist algas 1948. aastal Araabia-Iisraeli sõda, milles osales teiste araabia riikide kõrval ka Liibanon. Sõja tõttu põgenes Iisraelist Liibanoni 100 000 palestiinlast. Sõja võitnud Iisrael ei lubanud pärast relvarahu neil tagasi pöörduda.[11]

20. sajandi teine pool

[muuda | muuda lähteteksti]

1975. aastal puhkes Liibanonis täieulatuslik kodusõda. Sõda ajendasid suurenevad pinged eri rühmituste vahel, eriti Palestiina Vabastusorganisatsiooni (PLO) liikmete saabumine Lõuna-Liibanoni pärast lüüasaamist Jordaania kodusõjas. Sõjas vastandusid kristlike rühmituste koalitsioonile PLO, vasakpoolsete druuside ja moslemite relvarühmituste ühised sõjalised jõud. 1976. aasta juunis palus Liibanoni president Élias Sarkis Süüria armeel sekkuda kodusõtta kristlaste poolel, et aidata taastada rahu.[12]

1978. aastal korraldasid PLO võitlejad Põhja-Iisraelis Iisraeli kodanike massilise tapmise, mille järel Iisrael viis oma väed Lõuna-Liibanoni ja moodustas seal puhvertsooni. 17. juulil 1981. aastal pommitasid Iisraeli lennukid Beirutis mitmekorruselisi korterelamuid, kus paiknesid PLO-ga seotud rühmituste kontorid. See tõi kaasa ülemaailmse hukkamõistu. 1982. aasta septembris pärast Liibanoni presidendi ja Iisraeli liitlase Bachir Gemayeli mõrvamist puhkesid riigis taas lahingud.

1980. aastate alguses loodi Liibanonis šiiitidest vaimulike abil šiiitlik islamistlik organisatsioon ja poliitiline partei Hezbollah. Organisatsiooni koolitas ja toetas rahaliselt Iraan. Hezbollah sai inspiratsiooni islamirevolutsioonist Iraanis ning võitles Iisraeli vastu mitmel viisil, sealhulgas enesetapurünnakute, autopommiplahvatuste ja mõrvadega. Nende eesmärgid hõlmasid Iisraeli riigi likvideerimist, võitlust šiiitide eest Liibanoni kodusõjas, lääneriikide kohaloleku lõpetamist Liibanonis ja šiiitide Khomeinistliku Islamiriigi loomist.[13]

1988. aasta septembris ei suutnud Liibanoni parlament kristlaste, moslemite ja süürlaste erimeelsuste pärast presidenti valida. Araabia Liiga eestvedamisel toimus 1989. aasta mais rahvusvaheline tippkohtumine, et kriisi lahendada. 16. septembril 1989. aastal esitas moodustatud komitee rahuplaani, mille alusel kehtestati relvarahu. Sadamad ja lennujaamad taasavati ning põgenikud hakkasid tagasi pöörduma.[14] 16 aastat kestnud kodusõda, mis oli ohvriterohke, põhjustas varakahjusid ning laastas riigi majandust, lõppes 1990. aasta lõpus. Hinnanguliselt hukkus kodusõjas 150 000 ja haavata sai 200 000 inimest. Peaaegu miljon tsiviilisikut asustati sõja tõttu ümber.[15]

21. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

2000–2010

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Iisraeli vägede lahkumist 2000. aastal sai Süüria vägede kohalolek Liibanoni elanike vastuseisu osaliseks. Kui endine peaminister Rafic Hariri autopommiplahvatuses 2005. aasta veebruaris mõrvati, jagunesid Liibanoni erakonnad ja usurühmad kaheks. Liibanoni Jõudude Partei süüdistas toimunus Süüriat,[16] Süüria-meelne valitsus Iisraeli. Mõrv vallandas Liibanonis ning eriti pealinnas Beirutis meeleavalduste ahela (Iseseisvuse Intifada). Demonstratsioonide algatajad nõudsid Süüria mõju lõppemist Liibanoni poliitikas, sest Süürial olid kohapeal militaarsed jõud (umbes 14 000 sõdurit ja julgeolekuagenti). 14. märtsil 2005 toimus üks suuremaid meeleavaldusi, mille tagajärjel lahkusid Süüria väed lääneriikide survel sama aasta 27. aprillil Liibanonist täielikult.[17] Süüria-meelne valitsus keelustati.

12. juulil 2006. aastal korraldas Hezbollah mitmeid raketirünnakuid ja sissetunge Iisraeli territooriumile, kus tapeti kaheksa Iisraeli sõdurit. Iisrael vastas õhurünnakute ja suurtükitulega Hezbollah' sihtmärkide pihta Liibanonis ning maavägede sissetungiga Lõuna-Liibanonisse. Selle tagajärg oli 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konflikt. Konfliktis hukkus üle 1000 liibanonlase ja üle 150 iisraellase,[18] kahjustati tugevalt Liibanoni tsiviiltaristut ning ümber asustati ligikaudu miljon liibanonlast ja 300 000 – 500 000 iisraellast, kuigi enamik neist suutis koju naasta.[19] Sõjategevuse lõpetas ametlikult 14. augustil 2006. aastal ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon, mis andis korralduse relvarahuks, Iisraeli vägede väljaviimiseks Liibanonist ning Hezbollah' desarmeerimiseks.[20]

2007. aastal sai Nahr al-Baredi põgenikelaagrist Tripoli lähedal Liibanoni armee ja Fatah al-Islami terrorirühmituse vahelise sõjalise konflikti keskus. Lahingus hukkus mitusada sõdurit ja tsiviilisikut. 9. mail 2008. aastal hõivasid Hezbollah' ja šiiitide rühmituse Amal sõdurid läänepoolse Beiruti osa, kus paiknes kõige tähtsam sunniitide keskus Liibanonis. See viis taas riigisisese sõjalise konfliktini.[21] Liibanoni valitsus mõistis vägivalla hukka kui riigipöördekatse.

Hezbollah' liider Hassan Nasrallah süüdistas Iisraeli Hariri mõrvamises. 2010. aasta novembris märgiti ajalehe Al-Akhbar koostatud raportis, et Hezbollah on koostanud plaani riigi vägivaldseks ülevõtmiseks juhul, kui Liibanoni erikohus esitaks tema liikmetele süüdistuse Hariri mõrvas.[22]

2011–2024

[muuda | muuda lähteteksti]

2012. aastal oli oht, et Süüria kodusõda võib Liibanoni üle kanduda. See põhjustas Tripolis eri ususektide vahelist vägivalda ja relvastatud kokkupõrkeid sunniitide ja šiiitide vahel. 2013. aasta alguses oli ÜRO pagulasameti andmetel Süüria põgenikke Liibanonis umbes 250 000. 2014. aasta lõpuks oli neid ligikaudu 1 000 000, see tekitas muret, et Süüria põgenike sissevool õõnestab riigi olemasolevat poliitilist süsteemi.[23] Valitsuse hinnangul oli 2016. oktoobriks Süüria põgenike arv tõusnud 1,5 miljonile.

17. oktoobril 2019 algasid massilised demonstratsioonid, mille käivitasid valitsuse kavandatud maksud bensiinile, tubakale ja internetile ning mitmele põhiteenusele (näiteks vesi, elekter). Need laienesid kiiresti üleriigiliseks hukkamõistuks stagneerunud majandusele, likviidsuskriisile, töötusele, pidevale korruptsioonile avalikus sektoris ning valitsemiskorrale, mis arvestab riigi kõigi peamiste usurühmituste huve võrdväärselt.[24] Protestide järel sattus Liibanon poliitilisse kriisi ja peaminister Saad Hariri esitas tagasiastumispalve, lähtudes protestijate nõudmistest moodustada sõltumatute spetsialistide valitsus. Teised kritiseeritud poliitikud jäid võimule. 19. detsembril 2019. aastal nimetati järgmiseks peaministriks endine haridusminister Hassan Diab, kelle vastu protestid jätkusid.

4. augustil 2020 purustas Liibanoni peamises sadamas Beirutis toimunud plahvatus kogu ümbruskonna. Plahvatus tappis üle 200, vigastas üle 7000 ja jättis koduta mitusada tuhat elanikku. Plahvatuse põhjuseks oli varem konfiskeeritud 2500 tonni ammooniumnitraadi (NH4NO3) mittenõuetekohane ladustamine ja käitlemine sadamas (toimus ka tulekahju).[25] 2021. aasta augustis tappis suur kütuseplahvatus Põhja-Liibanonis ‘Akkāri kubernerkonnas 28 inimest, haavatuid oli ligi 100. Septembris moodustati uus kabinet, mida juhtis varasem peaminister Najib Mikati. Katastroofid süvendasid jätkuvat Liibanoni likviidsuskriisi, mille tagajärjel Liibanoni nael oli langenud ja kütuste ostmiseks ei jätkunud raha. Lisaks pikendas parlamendivalimiste edasilükkamine riigi poliitilist ummikseisu. ÜRO hinnangul oli üle 80 protsendi elanikkonnast vaene.[26]

2022. aasta mais toimusid Liibanonis parlamendivalimised. Valimistel kaotas šiiitidest moslemite Hezbollah' liikumine (ja ka selle liitlased) oma parlamendienamuse, kuid võitis spiikrikoha. Kristlikke jõude ja sõltumatuid kandidaate saatis edu. Sunniidid, keda juhtis endine peaminister Saad Hariri, ei osalenud valimistel. 1. veebruaril 2023. aastal devalveeris Liibanoni keskpank Liibanoni naela finantskriisi tõttu 90% võrra[27] – see oli 25 aasta jooksul esimene devalveerimine. Alates 2023. aastast loetakse Liibanoni läbikukkunud riigiks, mis kannatab kroonilise vaesuse, majanduse halva juhtimise ja panganduskriisi käes.

Iisraeli-Ḩamāsi sõda vallandas uue Iisraeli-Hezbollah' konflikti. Hezbollah teatas, et ei lõpeta Iisraeli ründamist enne, kui Iisrael peatab oma aktsioonid Gazas.[28] 23. septembril 2024. aastal toimunud Iisraeli õhurünnakutes Liibanonile hukkus vähemalt 569 inimest, see vallandas elanike massilise Lõuna-Liibanonist evakueerumise. 1. oktoobril 2024. aastal tungis Iisrael Liibanoni eesmärgiga hävitada riigi lõunaosas Hezbollah'le kuuluvad terroristlikud tugipunktid ja infrastruktuur.[29]

Riik

[muuda | muuda lähteteksti]

Riigikord

[muuda | muuda lähteteksti]

Liibanoni riigikorraks on parlamentaarne demokraatia, mis on konfessionaliseerunud. 1943. aastal koostatud rahvuslikus paktis sätestati valitsemiskord, mis arvestab riigi kõigi peamiste usurühmituste huve võrdselt.[30] Kokkuleppe järgi peab president olema maroniidist kristlane, peaminister sunniidist moslem, parlamendi spiiker šiiidist moslem, asepeaminister ning parlamendi asespiiker on kristlastest ortodoksid.[31] Sellise korra eesmärk on ära hoida sektantlikke konflikte ja esindada õiglaselt 18 tunnustatud usurühmituse osalemist riigi juhtimises.[32]

Freedom House'i hinnangul kuulusid Liibanon ja Iisrael 1975. aastani Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas kahe poliitiliselt vaba riigi hulka. Liibanon kaotas selle staatuse kodusõja puhkemisel ega ole seda hiljem tagasi saanud. Sellegipoolest loeb Freedom House Liibanoni siiani araabia maade kõige demokraatlikumaks riigiks.[33]

Liibanoni seadusandlik kogu on parlament. Selle 128 kohta jagunevad võrdselt kristlaste ja moslemite vahel, samuti proportsionaalselt nii 18 erineva usurühma vahel kui ka riigi 26 piirkonna vahel.[34] Parlament valitakse neljaks aastaks rahvahääletuse teel sektantliku proportsionaalse esindatuse alusel.[35] Täidesaatev võim on presidendil ja peaministril koos. President valitakse parlamendi kahekolmandikulise häälteenamusega kuueks aastaks ning ei ole tagasivalitav. President nimetab pärast parlamendiga peetud konsultatsioone peaministri ametisse.[36]

Liibanoni parlament on vastuolude ja protestide tõttu oma ametiaega kaks korda pikendanud, viimast korda 5. novembril aastal 2014. See on olnud otseses vastuolus demokraatia põhimõtetega ja Liibanoni põhiseadusega, sest valimisi ei toimunud.[37] Riik oli 2014. aasta maist kuni oktoobrini ka ilma presidendita. 2019. aasta augustis kaasas Liibanoni valitsuskabinet oma töösse kaks portfellita ministrit, kes olid Hezbollah'ga otseselt seotud. Viimased parlamendivalimised toimusid 15. mail 2022. aastal.[38]

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]
BERJAYA
Liibanoni kubernerkonnad

Liibanonis on üheksa kubernerkonda, mis omakorda jagunevad 25 piirkonnaks.

Kubernerkonnad:

Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]

Liibanoni rahvaarv oli ÜRO andmetel 1. oktoobri 2024. aasta seisuga 5 817 824 inimest. Liibanoni rahvastik moodustab 0,07% kogu maailma rahvastikust ning riikide hulgas on ta elanike arvult 116. kohal. 87,8% rahvastikust elab linnades (5 098 701 inimest). Rahvastiku keskmine vanus on 28,6 aastat.[39]

Liibanon on vähemusrahvuste riik, puudub ühtne domineeriv rahvusrühm. Demograafia on vastuoluline ja alates 1932. aastast ei ole Liibanoni eri usurühmituste tundliku poliitilise tasakaalu hoidmiseks korraldatud ametlikku rahvaloendust.[40] Mõni vähemusrühm on fikseeritud usutunnistuse, teine rahvuse järgi. Enamikku kogukondi Liibanonis ja kogu piirkonnas ei pruugita nimetada "vähemusteks."

Peamised vähemusrühmad (2008. aasta juuni seisuga): palestiinlased 250–300 000 (6,4–7,7%), druusid 234 000 (6%), armeenlased 156 000 (4%), kurdid 25 000 (0,6%).[40]

Peamised usurühmad (2008. aasta juuni seisuga): sunniitlikud moslemid (28%), šiia moslemid (28%), kristlastest maroniidid (22%), kreeka õigeusklikud kristlased (8%), druusid (6%), kreeka katoliiklased (4%).[40]

BERJAYA
Pealinn Beirut

Linnad: Beirutis elab ligikaudu 1,8 miljonit inimest, teised suuremad linnad on Tripoli (1,15 miljonit elanikku), Ba‘labakk (388 000 koos põgenikega),[41] Jūniyah (100 000), Siidon (100 000),[42] Zaḩlah (54 000), Tüüros (41 000). Liibanonis asub ka Jubayl (Byblos), mis mõne allika väitel on maailma vanim linn.

Majandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Liibanoni majandus põhineb teenindussektoril. Isegi esimese kodusõja ajal tunti Liibanoni pankureid kui regiooni osavamaid, nendest paljud on ka mujal maailmas tuntust kogunud. Teine tähtis majanduse alustala on turism, mis kasvas pärast 2006. aasta Iisraeli-Liibanoni konfliktist tingitud kahanemist. Liibanon pakub reisihuvilisele suusakuurorte, ilusaid liivarandu, araabia ja euroopa täielikku ühendkontrasti, ühte hinnatumat Vahemere kööki. Veel tegeldakse transiidi, tsitrusviljade kasvatamise, veini tootmise ja teemantide lihvimisega. Liibanonil on väga suured kullavarud ja ta on suur kapitalimahutaja teiste riikide ettevõtetes. Probleemiks on tööjõu äravool teistesse riikidesse. Valitsus teeb maksukärpeid kohalikele ja ka välisettevõtjatele, kes kohalikku tööjõudu rakendavad, kuid isegi sellises olukorras tuuakse nii Kagu-Aasiast kui ka Aafrikast juurde tööjõudu, keda rakendatakse peamiselt füüsiliselt rasketel töödel.

Liibanoni päritolu tuntud inimeste seas on Salma Hayek, Tony Shalhoub (Monk), Paul Anka, Yasmine Bleeth, Frank Zappa, Carlos Slim Helú, Jack Hanna, Shannon Elizabeth jne.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ The World Factbook.
  2. ↑ Maailmapanga andmebaas. Vaadatud 21.10.2018.
  3. ↑ Maailmapanga andmebaas. Vaadatud 27.05.2019.
  4. ↑ Harris, William W. (2015). Lebanon: A History, 600-2011. Studies in Middle Eastern history. New York, N.Y,. ISBN 978-0-19-518111-1
  5. ↑ Najem, Tom; Amore, Roy C. (2021). "Chronology; Introduction". Historical Dictionary of Lebanon (2nd ed.). Lanham Boulder New York London. ISBN 978-1-5381-2043-9.
  6. ↑ Hobby (1985). Near East/South Asia Report. Foreign Broadcast Information Service. p. 53. The Druzes and the Christians in the Shuf Mountains in the past lived in complete harmony.
  7. ↑ Dreaming of Greater Syria. Al Jazeera. Archived from the original on 13 May 2011.
  8. ↑ Aspects of Maronite History (Part Eleven) The twentieth century in Western Asia. Eparchy of Saint Maron of Brooklyn.
  9. ↑ Who are Lebanon's real friends? UnHerd. Retrieved 17 August 2024.
  10. ↑ History of the United Nations. United Nations. Archived from the original on 27 January 2012.
  11. ↑ Lebanon Exiled and suffering: Palestinian refugees in Lebanon. Amnesty International. 2007.
  12. ↑ The Origins of the US War on Terror: Lebanon, Libya and American intervention in the Middle East. Routledge. p. 45. ISBN 978-0415685016.
  13. ↑ Shia Islam and Politics: Iran, Iraq, and Lebanon. Lanham (Md.): Lexington Books. pp. 171–175. ISBN 978-1-7936-2136-8.
  14. ↑ Country Profile: Lebanon. British Foreign & Commonwealth Office.
  15. ↑ The Future of Lebanon. Council on Foreign Relations.
  16. ↑ Recent background on Syria's presence in Lebanon. CBC News Indepth. 30 January 2007.
  17. ↑ Last Syrian troops leave Lebanon. Archived from the original on 26 July 2008.
  18. ↑ Fatal Strikes: Israel's Indiscriminate Attacks Against Civilians in Lebanon. Arhiiviversioon seisuga 12. märts 2008.
  19. ↑ Middle East crisis: Facts and figures. BBC News. 31. august 2006.
  20. ↑ "Israel-Hizbullah conflict: Victims of rocket attacks and IDF casualties July–Aug 2006". Mfa.gov.il. Archived from the original on 24 June 2009.
  21. ↑ Beirut street clashes turn deadly. France 24. 9 May 2008.
  22. ↑ Hezbollah Threatens an Explosion in Beirut Over Tribunal. Stratfor. 10 November 2013.
  23. ↑ UNHCR and the Syrian refugee response: negotiating status and registration in Lebanon. The International Journal of Human Rights.
  24. ↑ Nationwide Protests Erupt in Lebanon as Economic Crisis Deepens. Bloomberg.com. Bloomberg News. 27 June 2020.
  25. ↑ Beirut explosion: What we know so far. BBC News. 11 August 2020.
  26. ↑ Lebanon: Almost three-quarters of the population living in poverty. news.un.org. 3 September 2021.
  27. ↑ Lebanon to devalue currency by 90% on Feb. 1, central bank chief says. Reuters. 30 May 2023.
  28. ↑ Mapping 11 months of Israel-Lebanon cross-border attacks. Al Jazeera. 11 September 2024.
  29. ↑ Israel has invaded Lebanon. Here's what could come next. Vox. Retrieved 2 October 2024.
  30. ↑ "Chapter 12: The Middle East Shatterbelt". Geopolitics: the geography of international relations (3rd ed.). Lanham Boulder New York London: Rowman & Littlefield. p. 402. ISBN 978-1-4422-2349-3.
  31. ↑ Lebanon's Confessionalism: Problems and Prospects. United States Institute of Peace. 22 March 2009.
  32. ↑ Multiethnic democracy, in S. Lipset (ed.), "The Encyclopedia of Democracy". London, Routledge, 1995, Volume III, pp. 853–865 ISBN 0871878887.
  33. ↑ Freedom in the World, Country Ratings by Region, 1972–2013. Freedom House. Archived from the original on 21 October 2013.
  34. ↑ Eager Lebanese race to polls to cast their ballots. AlArabbia. Archived from the original on 17 January 2013.
  35. ↑ Lebanon, The World Factbook. Central Intelligence Agency, 2 March 2023.
  36. ↑ Democratic Governance, Elections, Lebanon. UNDP. Archived from the original on 18 July 2011.
  37. ↑ Lebanese parliament extends own term till 2017 amid protests. Reuters. Archived from the original on 6 July 2017.
  38. ↑ Lebanon Election Shakes Up Political Landscape. The Soufan Center. 17 May 2022.
  39. ↑ Lebanon Population. www.worldometers.info, vaadatud 9.oktoober 2024.
  40. 1 2 3 World Directory of Minorities and Indigenous Peoples - Lebanon : Overview. World Directory of Minorities and Indigenous Peoples. Archived from the original on 17 January 2013
  41. ↑ Baalbek. www.citypopulation.de.
  42. ↑ Sidon. wikitravel.org.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Liibanon&oldid=7169723"